Katkend Siim Kallase raamatust. 4. osa. „Auto ostmiseks müüs pere muuseumile ehtsa Kreeka antiikvaasi. Juhataja pidi ehmatusest pikali kukkuma.“

Käisin lasteaias, kui Stalin suri. Kõik lapsed koguti saali kokku, et sellest sündmusest teatada. „Öelge, lapsed, mida onu Stalin meile head tegi?“ küsis kurva näoga kasvataja. „Ära suri,“ vastas üks väike poiss nukralt. Kasvataja tormas jooksuga ruumist välja. Nii pöörane naer tuli peale. Midagi paremat ei saanud Stalin tõesti teha.

Lasteaiast pole mul mingeid eredaid ega häid mälestusi. Lasteaed oli kultuuritöötajate lastele ja asus Endla tänaval. Selle aja piltidelt vaatab üks väike poiss üsna hapu näoga.

Suvel üürisid vanemad toakese mere ääres, et seal puhkus veeta. Mäletan Käsmut ja ühte episoodi sealt, mis mulle väga meelde jäi. Olin siis viieaastane. Kalurid lubasid mind ükskord merele kaasa võtta. Hommikul kella viie ajal tõi isa mind sadamasse. Nägime, et paat oli juba sadamast eemal. Väikesele poisile oli see tohutu pettumus. See jäi mulle eluks ajaks meelde. Lapsi ei tohi alt vedada, lastele antud lubadustest tuleb kinni pidada, nii olen hilisemas elus püüdnud käituda.