Mõkola mäletab, et uudistes vilkusid ka teated võimalikust rünnakust, aga millegipärast ei suutnud ta uskuda, et 21. sajandil võiks puhkeda täieulatuslik sõda. „24. veebruari hommikul kell 5 ärkasime juba plahvatuste peale,“ ütleb ta. „Tabamused olid meie majast kaheksa kilomeetri kaugusel. Helises naise telefon ja tema sõbranna rääkis, et politseinikust mees on tööle kutsutud ning alanud on täiemõõduline rünnak. Päris alguses oli mingisugune tardumus, üldse ei mõistnud, mis toimub, peas liikus erinevate mõtete voog, mida oli keeruline loogiliseks ahelaks sättida. Veidi hiljem helistasime vanematele ja hakkasime plaane tegema, vajalikke asju ja dokumente kokku koguma. Äratasime lapse üles, saatsime ta vanaema juurde ja hakkasime tegema nimekirja toodetest, mida oli vaja osta.“

Jaga
Kommentaarid