See on kõigile läänemeresoome keeltele omane liitarvsõnade moodustamise viis, mis põhineb loendamisel. Üheliste lõpul seisis kümme ja sealt edasi loendati kümnekaupa edasi. Üksteistkümmend oli juba „üks teisest kümnest“, pärast teistkümneid ja kahtkümmet jõuti kolmandasse kümnesse.