INTERVJUU | Bondi-tüdruk Léa Seydoux: mu elu on päris igav. Ei mingeid skandaale, ainult töö ja pere

„Ma kardan kõike, ent mulle meeldib riskida,“ ütleb Bondi-tüdrukuna üle ilma kuulsaks saanud näitleja Léa Seydoux, keda näeb praegu meie kinodes väga prantslaslikus draamas „Üks ilus hommik“.

Vestleme Léa Seydoux’ga (37) Pariisis. Silmast silma kohtume esimest korda, ent möödunud aasta jaanuaris intervjueerisin teda ajakirja Säde kaaneloo jaoks Arnaud Desplechini filmi „Pettus“ („Tromperie“) kinolinale jõudmise puhul. Nii „Ühe ilusa hommiku“ kui ka „Pettuse“ režissöör kirjutasid naispeategelase osa just nimelt Léale mõeldes. „Ütlen alati, mida mõtlen. Ma ei lihvi ega vali sõnu, mis on intervjuusid andes muidugi väga ohtlik,“ rääkis Léa mullu. Ja tõesti, ta ei püüa olla poliitiliselt korrektne, ent niisama tühja-tähja ka ei aja. Ta räägib väga aeglaselt ja mõtlikult, esitades sellega ajakirjanikele – arvestades, et usutluse aeg on äärmiselt limiteeritud – paraja väljakutse. Ja nii nagu möödunud aastal teen ka seekord intervjuud koos Itaalia ajakirjanikuga.

Ütlen ausalt: kuigi Itaalia-entusiastina armastan ma itaallasi vaat et tingimusteta, on koos sealsete ajakirjanikega kedagi intervjueerida paras piin. Enamasti armastavad nad esitada tohutult pikki küsimusi, millest pool aega läheb praalimisele teemal, kui head režissöörid töötavad Itaalias, ja küsida soovivad nad tavaliselt #MeToo-liikumise või alastistseenide kohta. Ja ma ei liialda peaaegu üldse, kui ütlen, et täpselt nii läheb ka seekord. „Tänavune itaallane“ küsib Léalt põhimõtteliselt samu küsimusi, mida eelmise aasta oma.