Elephants From Neptune esitab kõige muu hulgas lugusid uuelt albumilt „Boogieland“, aga ka rock-lugusid varem üllitatud kogumikelt. Põhja Konn mängib paljuski muusikat esimeselt albumilt „Põhja Konn“, nüüd veebruarikuus ilmub ka nende vinüüli kordustrükk.

Elephants From Neptune'i bassist Rain Joona ütleb oma muusikavaliku kohta nii (tervikuna saab kuulata ka siit):

„Panen kirja enda väikse muusikalise ajatelje ja alustan ajast, mil sai igal nädalal lindistatud linnadžungli saateid kassettide peale (siiamaani alles kusagil). Sellest ajast mäletan võibolla vähe, aga kõige rohkem on jäänud meelde The Roots ja De La Soul.

Looks valisin The Roots - „Proceed“. The Roots ikkagi väga rets hip-hop muusikaline nähtus, tehes muusikat live-pillide ja bändiga. Super sound ja pillimehed, nende biitide peal sai kunagi astutud ikka piisavalt.

Räpist liikusin easi peamiselt eesti pungi peale, eriti palju kuulasin Vennaskonda. Arvutis on üle 100 loo kindlasti. Esimesed live-kontserdid olid ka Vennaskonna omad. Lugusid, mille vahel valida, on väga palju - „Ma Armastan Ameerikat“, „Maailma Lõpus On Kohvik“, „Appi! Ma Vajan Armastust“. Kõik need on super lood, aga valisin loo nimega „Lend“. Selle loo sõnum ja käigud on mulle kõige rohkem hinge läinud. Seda lugu sai kunagi repeat-i peal kuulatud. Siiani väga meeldib ja sõnad on isegi meeles.

Nüüd liigume juba keskkooli algusesse, mil võimu hakkasid võtma Ruja ja Gunnar Graps. Ruja on mind vist elus kõige rohkem mõjutanud ja aidanud teha neid valikuid, mis on tehtud. Lugu oli äärmiselt keeruline valida, aga lõpuks jäi ikkagi „Põhi, lõuna, ida, lääs“. See, kuidas see lugu algab, need kitarrinoodid, sõnad... Läbinisti Eesti lugu minu jaoks. Ja loo keskel läheb soolo osa ikka päris sügavale ära kuhugile. „Rujaline roostevaba maailm“ ehk aitäh ansambel Ruja.

Nüüd algas fusioni ja progeroki avastamise aeg. Kui käis kordamööda üksteisele youtube-i linkide saatmine, et kes mida uut leidis jälle. Esimeseks looks valin Return To Forever - „Medievil Overture“. Tõeline supergrupp. Trummidel Lenny White, bassil Stanley Clarke, kitarril Al DI Meola ja klahvidel Chick Corea. Kunagi andsid nad Vilniuses kontserdi ja siis mina, Robi ja eesti parim jazz trummar Andrus Talvari läksime häälega sinna. Magasime õues magamiskotis, aga kontsert oli ikka väga rets. Ja esinejad ei olnud enam noored. Ikkagi pilli mängimise kõrgeim tase minu jaoks + need käigud ja üleminekud päris raju stuff.

Sellesse aega jääb väga palju head muusikat, aga võtaksin järgmiseks midagi Frank Zappalt. Valisin loo nimega „Inca Roads“ ja meelega live-versiooni, et saaks täpsemalt aru, millega tegu. Zappa bändist käis aastate jooksul läbi väga palju hinnatuid muusikuid ehk tema bändi polnud väga lihtne saada. Sellest videost on aru saada, et vist ei olnud kõige lihtsamad lood ka. Frank Zappa on ikka väga suure märgi maailma muusikasse jätnud. Kui pole väga kuulanud, siis soovitan alustada.

Võtame sellest ajast ühe veel loo ja selleks The Billy Cobhami ja George Duke Bandi „Juicy“. George Duke oli siinse listi Zappa loos ka, mis näitab veelkord Frank Zappa mastaapi ja suurust. Aga jälle supergrupp. Trummidel Billy Cobham, bassil Alphonso Johnson, Kitarril John Scofield ja klahvidel George Duke. Duke esines Tallinnas Rock Cafes 2010. aastal ja võiks öelda, et siiamaani TOP3 kontserdielamus. Kogu see 70-ndate fusioni aeg on ikka päris palju andnud, retsid käigud ja improviseerimine, aga samas ägedad lood. Panin live-versiooni jälle, kuna pildiga emotsioon on ikka palju võimsam sellise muusika juures. Usud, et nad ikka ise mängivad.

Ja nüüd jõuame Elephantsi alguse ja sünni juurde. Them Crooked Vulturesi „Elephants“. Kui me esimest korda Võsule Joni juurde bändi kola viisime, siis pärast jämmimist kuulasime Crookedi plaadi päris mitu korda läbi. Loo nimest sai meie bänd ka mingisuguse nimelise tõuke. Aga konkreetse loo alguse riff ja kogu see minek selle loo juures on megatuus. Josh Homme'i vokaal ja Dave Grohli trummid külmaks ei jäta ja bassi soundi eest hoolitseb John Paul Jones. Võib öelda, et kokku said Quuens Of The Stone Age, Foo Fighters ja Led Zeppelin - lahkelt öeldes: supergrupp!

Kindlasti ei saa seda nimekirja ilma Queens Of The Stone Age-ta. Looks valisin „Mexicola“ ja live-versiooni jälle, kuna peamiselt vaatan ainult live-kontserte ja lindistusi. Energia, mis sealt saad, on ikka midagi muud. Saad loo sisse ennast kuidagi. Trummidel veel Joey Castillo, kes ikka täielik elukas. Kahju, et ta välja vahetati. Üks minu lemmikuid nende lugusid, eriti hästi tuleb välja Josh Homme'i vokaal oma parimas mahlas. Ja noh need kidra lickid ja sound räägivad ka enda eest. Praeguse aja muusikast kindlasti üks kuulatumaid bände. Tõsi, mitte küll viimasel ajal enam. Ajad muutuvad ja meie koos nendega.

Järgmiseks valisin Arctic Monkeys'i loo nimega „Don't Sit Down Cause I’ve Moved Your Chair“. Jällegi minu üks lemmiklugusid sellelt bändilt. Üliäge ja jõuline riff ja geniaalne refrään, kus ei ole põhimõtteliselt sõnu. Aga toimib ja tekitab vabanemise tunde.

Viimaseks looks valin praeguse aja Eesti lemmikbändi Põhjakonn loo „Pigilind“. Selles Betti Alveri sõnadele tehtud rokkteoses on pillide instrumentaal ja vokaal imelises harmoonias, geniaalne lugu. Olen autos nüüd kaks plaati läbi kuulanud, peab kolmanda muretsema. Võiks öelda, et Põhja Konn on Eesti enda supergrupp. Mega andekad muusikud.

Selline sai siis see ajatelg. Kuulake lood ära ja ärge tehke teistele seda, mida te ei taha, et teile tehakse“.