Kristel Trell: keegi ei näita end enam haavatavana. Nii jääbki inimkond üksinduse rüppe

Panen Instagrami üles koogipildi. „Kui maitsev,“ õhkab kommentaarides hobikokk maailma kuklapoolelt. „Imetlusväärne,“ kiidab pagarikoja omanik San Franciscost. Natukese aja pärast valin numbri. „Tead, ma tegin täna ülihead õunakooki,“ pahvatan sõbrannale, ja me räägime mitu tundi. Õuntest ja kookidest, ideedest ja hirmudest. Elust ja valust. Kõigest. Kui toru ära panen, olen meeletult tänulik. Mu ümber on minu inimesed ja imaginaarsed pöidlaviibutajad kusagil sadade tuhandete miilide kaugusel on kõigest vahva, ent mitte kuigi tähenduslik vinjett.