EPL UKRAINAS | Ukraina ohvitser on alates suvest matnud üle 40 kaaslase. „Las see olla minu selle sõja missioon“

Kui laibakotti avades tuleb nähtavale tuttav nägu, võtab hinge viivuks tarduma. Aga töö on oluline ja tuleb ära teha.

Oleme Slovjanskisse minekuga hilja peale jäänud ning õhtu on hämardumas juba ööks. Sinise Noole (meie päevinäinud Volkswagen) elektrisüsteem on katki ja tuulutus ega soojendus ei toimi. Peame aegajalt käisega esiklaasi ja külgaknaid aurust kuivaks nühkima, et teed näha. Nagu meie kiuste laskub maapinnale niiske tihe udu. Udul on siiski üks suur eelis. See vähendab tõenäosust kohtuda mõne juhusliku Vene ründekopteri või suitsiididrooniga. Udu on meie liitlane ning me ei nurise, vaid nühime.

Slovjansk on pimendatud ja ilmub uttu mähkunud hämarusest nagu kummitus. Peatume esimeses linna serval asuvas söögikohas ja helistasime oma kontaktile. Tegemist on kohaliku üksuse staabiohvitseriga. Peagi siseneb keskealine kaukaaslase välimusega ohvitser koos kellegi väikest kasvu sõjaväevormis tütarlapsega. See on Anna. Ta on nooremleitnant ning 27 aastat vana. Temast saab lähemateks päevadeks rindepiirkonnas meie teejuht.

Tegelikult on Anna peamiseks ülesandeks väeosas anda omastele üle langenud sõdurite surnukehad ning hoolitseda matustega seotud toimingute eest.