KATKEND: Esimene peatükk Urmas Kaju raamatust "Eesti Pank: persoonid ja saladused"

SIIM KALLAS: AURIK JA INIMENE

Valgustatud monarh Kallas – Eesti Panga ajakiri “Estonian Kroon” – Liina Tõnisson eemalhoidmine Eetsi Panga restoranist – Kallas lasi endale laenu kinkida –Erika Salumäe sponsoreerimine – detektiiv Jaanus Rahumägi palkamine

Oma endise patrooni iseloomustamisel olen suurtes raskustes.

Siim Kallas on olnud minu jaoks vaieldamatu autoriteet praktiliselt alates tema panka tulemisest peale. Lahtise peaga, intelligentne, mulle sümpaatsete humanitaarsete huvidega, hea suhtleja, köitev vestluskaaslane mistahes teemadel. Otsekohene ja avatud vähemalt oma lähikonnas.

Ainus minu generatsiooni kuuluvate lähikondsete jaoks võõristav, ent heatahtlikku aktsepteerimist leidnud asjaolu oli igati muus osas radikaalse Siimu (eesnime pidi on teda vähemalt omavahel kutsunud pea kõik, kes teda lähemalt tundnud) muusikaline maitse: ta külastas usinalt “Estonia” operetti, mida meie toona lubjastunud ja ülitobedaks meelelahutuseks pidasime. Mis pealegi oli vähemalt toona meie arvates niisuguse tubli külakultuurimaja entusiastlikult küündimatu tasemega.

Operetti Kallas panga töötajaid siiski ei vedanud, aga panga ühispidudele Maardu mõisa tellitud moosekandid (Karl Madis ja “Karavan” olid tegelikult ju puhtmuusikaliselt igati head) peletasid küll rokipõlvkonda kuulunud töötajad baari või sauna. Et mitte näida ebaõiglasena – muusika on ju maitse küsimus. Pealegi oli nende moosekantide kutsumiselgi kindel ja Kallast iseloomustav kaalukas põhjus.

Siim Kallas on tantsulõvi ja tellitud pisut vanamoodsad rahvakunstnikud mängisidki ohjeldamatult polkasid ja valsse. Mida kunagine lillelaste rahvas tantsidagi ei osanud või ei tahtnud. No president siis veetiski kogu “puhkeõhtu” kõrvuti vanema generatsiooni raamatupidamise, majandusosakonna ja arveldusvalitsuse töötajatega parketil, olles seal punetava ja pisut higisena “üle põranda poiss”. “Vanad” rokifossiilid (keda oli esialgses tiimis enamik) istusid pahaselt kusagil murul ja jõid veini. Me olime nördinud, kuid talusime “valsiterrorit” arusaamisega kui end muidu nooruslikuks pidava, ent meie silmis “lubjastuva toreda vanamehe” veidrust.

Näen, et niimoodi jätkates saaksin stalinliku “harakteristika”: tark, julge, vapper, aus, seltsimehelik jne. jne. Sõnaga: mage. Pigem üritaksin praegust ummikut ületada eeskätt kriitilisema analüüsiga. Mis ei tähenda, et ma teda toreda kolleegina vähem ei hindaks

Eriti mõistsin seda siis, kui avanes võrdlusvõimalus järglasega (Vahur Kraftiga-toim.). Olin õppinud nõunikuna oma “klienti” (s.t. presidenti) täielikult usaldama, ei mäleta, et Kallas oleks oma nõunikule kunagi valetanud, ehkki jah, vaevalt, et ta kõike mullegi rääkis. Selleks puudus alati ka vajadus.

Tippjuhtide “salanõunikud” on tänu neile osaks saavale usaldusele ja informeeritusele arvatavalt kõik üpris armukadedad ja hellikud juhtumitel, kui ilmneb, et Juht on midagi nende teadmata või nõuandeta teinud. Nagu siin raamatuski kirjeldatud sündmuste puhul nähtub, tegi ka Siim Kallas seda üpris sageli. Aga kuulsin sellest enamasti tagantjärele ja palju hiljem. Mõnikord kas ajalehest või kohtusaalis.

Oletan, et niisugune petetud armukese kiivus võib autori puhulgi mõne seiga kirjeldamisel välja paista. Püüan seda arvestada ja isiklikest solvumistest üle olla.

Rääkides kiivusest: kas just seda, aga arvatavalt paljudes kaasvõitlejates, minus aga kindlasti, tekitasid pehmelt öeldes arusaamatust ja segadust tegelased, kes Siimult meiega võrdset või sageli ka suuremat usaldust ära teenisid. Vähemalt ennast intellektuaalideks pidavad kolleegid olid hämmingus, kui neid sagedasti eelistati veidratele tegelastele, keda nad võib olla õigusega, võib olla mitte, pidasid matsideks.

“Millest oli paljulugenud ja sädeleva kultuuritaustaga presidendil nendega rääkida?” mõtlesid ilmselt paljud meist. Mina ka. Murran selle üle pead siiamaani. Väikest osa sellest kirjust seltskonnast üritan ka kirjeldada. Loodan, et nad ei solvu, aga Eesti Panga nö. ”tuumiku” arust viibisid neist vähemalt mõned inimesed täiesti vales kohas, valel ajal ja valede inimeste kutsel.

Usun, et oluline põhjus sellise kirju satelliitkonna eksisteerimisele üldse, aga oletatavalt ka paljudele muudelegi kummastavatele ja edaspidi kirjeldamist leidvatele sündmustele, oli paradoksaalsel kombel Siim Kallase persooni karisma ja võlu peamine joon - avatus, ülikerge suhete sõlmimine ja selle kaudu lugematu arvu tuttavate tekitamine.

Mõnemiljardilist kapitali seadusega antud autoritaarsusega käsutanud Siim Kallas ei näinud märkavat, et paljud tuttavad ei ilmunud tema seltskonda ega püüdnud seal visalt püsida alati mitte tema isiksuse sädelevast võlust haaratuna, vaid piilusid kiivalt tema käsutada olevat rahakotti. Paraku see rahakott polnud Siim Kallase oma, vaid kuulus keskpangale. Ja tema pakutavad võimalusedki enamasti samuti.

Minule olid need tegelased võõrastavad ja tõmbusin teadlikult sellest sehkendamisest kõrvale. President ei teinud seda märkavat - ühe nõuniku puudumine tema ümber pidevalt tunglevat austajate hulka ei vähendanud. Ta sõlmis sama kergusega lugematuid juhusuhteid edasi.

Samas tuleb tunnistada, et sama kergusega ta ka unustas need suhted ja lugematud vastuvõttudel jagatud lubadused. Kallase vastuvõtutuba oli seetõttu tihtipeale tõsistes raskustes sinna eiteakust “sõber Siimu” otsima ilmunud mõnikord täiesti tundmatute ja erinevates keeltes kõnelevate siidlipsukandjate või mõnel juhul ehk lipsu ainult pildilt näinud tegelastega.

Tihtipeale polnud neil ette näidata midagi peale kusagil üritusel või seltskonnas presidendilt saadud ebamäärase suulise lubaduse või visiitkaardi. Tõele au andes ja nimesid nimetamata: mõnel juhul, kui president oli konkreetse tutvuse sõlmimise-lubaduse andmise asjaolusid mäletanud, sai sekretär selge juhendi sellenimelise isiku ligipääsu igati takistada. Kuid isegi neil juhtudel ei antud vastuvõttu taotlejale selgelt teada, et tal pole panka asja ja mingu kuhugi mujale. Selle asemel “presidendil polnud aega” või ta varjas üldse oma kohalolekut. Et lihtsameelne “sõber” ei kuulnud, et “meie vahel on kõik lõppenud”, trügis ta visalt kunagi ja kusagil igavest truudust vandunud presidendi vastuvõtule edasi.

Siim Kallas on hea inimene, ta lihtsalt ei suuda kellelegi ei öelda.(Seda teades olime paari teda tundnud inimesega 1996. aastal tõsiselt hirmul, oodates välisminister Kallase ja venelaste läbirääkimiste tulemusi piirilepingu sõlmimiseks.).Presidendi nipernaadilik rõõmsameelselt kergemeelne iseloom ei olnud tema ümbruskonnas saladuseks. Sellesse suhtuti heatahtliku huumoriga a la Švejki definitsioon “põrunud vana”. Mäletan, et presidendile vaieldamatult lojaalsete kaaskondlaste seas kasutati seetõttu tema suhtes sugugi mitte pahatahtlikult hüüdnime “kõlkapüks”.

President taipas sellist vastuolu arvatavasti mingil hetkel ka ise (või öeldi talle seda), aga oskamata ise midagi ette võtta (ta oli ju hea südamega inimene!), lasi ta sekretär Annel seda juhurahvast oma ukse tagant nõuniku samas kõrval asunud kabinetti ümber suunata. Anne ütles mulle sellise põhjuse ise paaril korral välja. Ilmselt seetõttu tutvusingi paljude niisuguste inimestega, kellega muidu eal poleks kokku puutunud. Ja poleks ka sattunud sündmuste keskele, mis minu edasist elu otsustavalt muutsid.

Politsei tahetel viibisin 1998 (1) suvel kuu aega hullumajas, aga seal kohtasin kõigest kummalisi, ent “presidendi prügikastis” kohatud paljude tegelastega võrreldes siiski täiesti aruselgete mõtetega inimesi. Ise nimetasingi toona lähematele sõpradele enda peamiseks tööülesandeks olla presidendi prügikast. Kelle ülesandeks oli taaskäidelda sobimatut prahti, millega president ise tegeleda ei tahtnud. Prahi oli ta ometi kusagilt enne üles korjanud ja panka tassinud.

Kõik me oleme oma aja lapsed, ühiskond ja ümbritsev vajutavad paratamatult meile oma pitseri, isegi, kui me alati seda ei märkagi. “Mu rahvus eestlane ja sugu mees. Ma olen sündinud ENSV-s” kirjutas kunagi irooniliselt koolivend Juhan Viiding. Absoluutne enamus tänaseid Eesti riigi tipptegijaid on sünnilt NSV Liidu kodanikud. Ka Siim Kallas.

Vabadusvõitleja Sirje Endre istus koos Kallasega omaaegses Tartu Riiklikus Ülikoolis komsomolikomitees. Tõele au andes: see oli Hruštšovi sula ja legendaarsete Tartu üliõpilasrongkäikude aegne komitee. Ka Praha kevade arhitektid Dubček jt. ei pea häbenema, et olid kommunistid (Eestis oleks nad võib olla rahvuslaste poolt siiski vangi pandud).

Aga see selleks. Mida ma öelda tahan? Kallas on kahtlemata demokraat ja liberaal selle sõna kõige laiemas tähenduses. Ometi vähemalt toona, pisut üle kümne aasta tagasi, oli temalgi raske aru saada mõnestki demokraatliku kapitalistliku ühiskonna põhitõest. Põrkasin sellega kokku, kui püüdsin keskpangas ettevaatlikult juurutada juhatuse loomise mõtet.

Monarh Kallas

Panka juhtis siis formaalselt absoluutsete volitustega president. Lisaks oli ka kaks asepresidenti (Enn Teimann – majandus, Vahur Kraft – keskpanga raamatupidamine, rahaturuoperatsioonid ja kohalik pangandus laiemalt). Lisaks kuulusid presidendi lähikonda ka nõunik (Urmas Kaju), keskpangapoliitika osakonna juhataja (Aare Järvan) , personaliosakonna juhataja (Peeter Grass, hiljem Villu Praks), pearaamatupidaja (Andres Penjam) ja raamatupidamise ja panganduse nõunik (Pilvia Nirgi, kes oli varem ka kauaaegne pangainspektsiooni juhataja).

See tiim käis regulaarselt presidendi kutsel koos, et arutada jooksvaid juhtimisküsimusi, samuti suuremaid operatsioone kohalikus panganduses. Koos käidi alati ka enne järjekordset panga nõukogu istungit, aidates presidenti selleks ette valmistada.

Kuna töötasin presidendi teadmisel “juhutöödel” ka paljudes kohtades mujalgi vabakäigu juristina ning et mõnelgi pool pidin inglise keelt valdava kirjaoskajana protokollima nende rahvusvaheliste ettevõtete juhatuste jt. juhtorganite koosolekuid, pakkusin nähtu alusel välja, et Eesti Pangaski oleks mõistlik seda “tagatuba” ühendav juhatus ka formaalselt luua.

Minu imestuseks Kallasele juhatuse mõte ei meeldinud – “kolhoosi me siin tegema küll ei hakka.” Minu jaoks oli piinlik seda ettepanekut liigtuliselt toetada ka sellepärast, et jäänuks mulje, nagu oleks nõunikul selles omakasu mängus: võita olnuks juhatuse loomise läbi praktiliselt ehk ainult minul. Nõunikul puudusid seni igasugused administratiivsed volitused, tal ei olnud ka ühtegi alluvat, kellele korraldusi anda. Seega kõik nõuniku plaanid realiseeriti üksnes läbi presidendi, kes – kui tahtis, tegi, ei tahtnud - ei teinud. Aga sageli lihtsalt unustas.

Presidendilt suulise nõusoleku või mingile paberile allkirja saamise lihtsust teadsid paljud ja neist osavamad veetsid palju aega mingi dokument näpus Kallast jahtides. Kui kabinetti pääsesid, oli sageli ainuüksi sel põhjusel edu tagatud.

Asepresidentidel polnud samuti seda juhatuse jama vaja: neil oli oma administratiivne võim nagunii olemas. Juhatus oleks seda võinud ainult piirata.

Lõpuks läbi häda juhatus siiski moodustati ka formaalselt. Sinna kuulusid needsamad presidendi lähikondsed, kes seda varemgi olid olnud. Nõunikust saigi seega juhatuse liige. Eemalt nägi see hea välja. Ometi sisuliselt ei muutunud minu jaoks midagi. Administratiivne võim oli endiselt neil, kellel varemgi. Nõunikul ei olnud ühtegi alluvat, kellele korraldusi jagada. Kallase ajal ei pannud seda olukorra mitmemõttelisust tähelegi:

Kallas tegi keskpanka nagu üliõpilaste ehitusmalevat: tuumiku moodustasid mõttekaaslased, peamiseks stiimuliks entusiasm ja auahnus “midagi suurt ära teha”. Mingit tõsisemat arvamuste lahknemist ei paistnud silma.

Avastasin enda olematu staatuse järgmise presidendi tulekul. Võib olla oli ka iseteadvus kasvanud, igatahes oleksin tahtnud nii mõneski küsimuses oma eriarvamust või positsiooni kuidagi ka fikseerida. See võiks tunduda üllatav, aga tõsi see oli: Eesti Panga juhatuses mitte ühegi otsuse tegemisel ei hääletatud! Mida hääletada? Päevakorraküsimustes ei olnud isegi mingeid otsuse projekte!

Oli “materjal” (mitte alati), mille arutamise järel siis nagu mingile seisukohale jõuti. Et minu ülesandeks oli traditsiooniliselt ka juhatuse koosolekute protokollide koostamine, siis – kuna koosoleku vältel ma üles kirjutada enamasti midagi peale mõne lühimärkme ei jõudnud – olin sageli hiljem tõsistes raskustes, kuidas koostada dokument, kust nähtunuks, mida arutati ja kas või mida üldse otsustati. Kõlaks jõhkralt, kui öelda, et sageli ma mõtlesin juhatuse koosolekuil toimunu hiljem protokolli koostades suures osas välja!

Kui suutsin meenutada päevakorra, siis kirjutasin protokolli oma ettekujutuse, kuidas taolise asja arutamine ühes keskpanga juhatuses pidanuks välja nägema. Näen ette võimalikku süüdistust, et autoril kui protokolli väljamõtlejal oli ju erakordne võimalus ja võim enda või tema taha koondunud huvigrupi jaoks meelepäraseid otsuseid ükskõikse juhatuse nimel teha. Sellist süüdistust on mul väga kerge tõrjuda: vähemalt toona ei teinud Eesti Panga juhatus enamasti üldse mingeid sisulisi otsuseid. Tõsi, korduvalt arutati tuliselt nii palku, ametiautosid, telefone jm. ametialaseid privileege. Aga ainult arutati. Administratiivse lahenduse andis ikka presidendi või asepresidendi käskkiri.

Tegin kord meeleheitliku katse otsustamist juhatuses kuidagi mingitesse tuntud raamidesse suruda (see oli küll juba president Krafti ajal, “EÜE rühm” oli lagunenud). Olin siis juriidilise osakonna juhataja ja võitlesin osakonnale mugavama lisatööruumi (võõrastega läbirääkimisteks) eraldamise eest. Teadsin, et selleks asukohalt sobilikku ruumi sihtis ka üks Kraftile lähedalseisev isik “esindusruumiks”, mistõttu valmistasin ette juhatuse otsuse projekti kõnealuse ruumi eraldamise kohta juriidilisele osakonnale.

Vastava päevakorrapunkti alguses jagasin higiste ja värisevate kätega laiali enda koostatud projekti ja tegin ettepaneku seda hääletada. Kõigepealt Kraft naeris sellise veidruse peale (“hääletada? – mõtleks!”), seejärel vihastas ja leebudes lubas naljatledes siis selle “koomuski” läbi viia. Et tobeda ettepaneku tegija lõplikult naeruvääristada, otsustati viia läbi “salajane hääletus”. Üldise naeru ja naljatamise saatel jagatigi laiali hääletussedelid, kuhu juhatuse liikmed kirjutasid oma jah või ei. Ei vaja vist lisamist, et autoril oli kogu selle aja jooksul jube häbi, nagu oleks aluspesus koosolekule sattunud.

Naer lõppes, kui selgusid hääletuse tulemused. Vaidlusalune mugav tööruum eraldati juristidele. Mäletan arvatava soosiku etteheitvat pilku Kraftile (“No me ju leppisime kokku…”). Teinud hääletusest ebameeldiva kokkuvõtte käskis president juhatuse otsusena protokollida, et see on esimene ja viimane kord, kus koosolekul niisugust “tsirkust” lubatakse . Protokollijaks oli siis juba tema assistent. Seegi otsus tehti hääletamata.

Kuidas see episood Kallast puudutab? Puudutab küll – Kallase ajal kujunes keskpank mõttekaaslaste-entusiastide tuumiku ümber, mistõttu kiiresti suureks paisunud keskasutuse (300 inimest ja Eesti mõistes väga palju raha) kui organisatsiooni juhtimise struktuurid jäeti välja arendamata, “käsuliinid” korrastamata, juhtimisotsuste tegemise kord formaliseerimata. See kõik toimis hästi niikaua, kuni kollektiiv oli väike ja üksmeelne ning polnud vaja teha keerukamaid ja probleemsemaid otsuseid.

“Lollikindlat” heas mõttes bürokraatiat ei olnud välja arendatud. Kui “valgustatud monarh” lahkus, ilmnes see kiiresti. Seda oleks pidanud monarh “valgustatuna” ette nägema. Aga ei näinud või ei hoolinud. Lahkumisele eelnenud poolaastal oli Kallas juba peaasjalikult hõivatud oma partei ülesehitamise ja mäepealsete intriigidega. Panga vastu oli ta huvi kaotanud. Monarhiates on sageli juhtunud, et targal valitsejal juhtub olema debiilne troonipärija ja nii on kadunud terved kuningriigid.

Kirjastaja Kallas

1991.a. Eesti rahareform oli kas jumala soosingu või asjaolude soodsa kokkulangemise tõttu postkommunistliku riigi edulugu: radikaalne ja igati õnnestunud. Majanduslikus mõttes polnud ju juurutatud valitsuse sekkumist ja keskpanga traditsioonilist rahapoliitikat välistav valuutakomitee-süsteem iseenesest midagi eriliselt innovaatilist. Traditsioonilise keskpanga mittevajalikuks muutev currency board on üpris vana ja näiteks Argentiinas ja Hongkongis kasutusel juba kaua.

Erakordne oli sellise reformi edu endises Nõukogude süsteemi poolt ära läbustatud ja moonutatud plaanimajanduses. Eestis käivitas reformiga inflatsioonilise kvaasiraha – puurubla asemel käibele tulnud “kõva” kroon tõepoolest ka järsu pöörde majanduses ja sellega kogu ühiskonnas. Positiivsed kiired muutused olid silmnähtavad lausa tänavapildis. Lisaks sellele oli koledal paberil ja ebakvaliteetselt trükitud rublat asendanud Eesti kroon ka väljanägemiselt kena.

Reformaatorid ja eriti Siim Kallas olid kangelased. Võib olla on see ebaõiglane, ent mulle tundus kohati kõrvaltvaatajana, et peategelasel Siim Kallaselgi hakkas mingil hetkel sellest kõigest pea ringi käima. Kadus reaalsustaju.

Selle üheks väljenduseks olid mõned vähetuntud aktsioonid: keskpank tellis ja rahastas üksvahe regulaarselt avaliku arvamuse uuringuid, et elanikkonna gruppide kaupa (töölised, põllumehed, perekonnainimesed, ettevõtjad jne.) täpselt kindlaks teha, milline on Eesti Panga usaldus- ja populaarsusreiting! See oli veider, aga seda telliti tõsimeeli ja mitte väikese raha eest. Kardan, et olime niisuguse uuringuga ainulaadsed maailmas. Praeguseks on arvamusuurijate helde rahastamine vist lõpetatud, ent toimus see paljude aastate vältel pärast rahareformi.

Sama fetiši või pettekujutluse väljenduseks oli üksvahe rahvusvahelise krooniajakirja “Estonian Kroon/Sinu Kroon” väljaandmise rahastamine. Idee süstis presidendile vist tema ülikoolikaaslane Sirje Endre, kellel pärast “Kultuuri ja elu” hääbumist uued väljakutsed puudusid. Olen alati seda meelt olnud, et rahaküsijate tavaline süüdistamine kasutute projektide esitamises on vale. Küsida võib ju kõike. Iseasi, kas alati on mõtet anda.

Üleilmset populaarsust ja miljoneid lugejaid ühe Läänemere äärse riigi kohaliku tähtsusega rahanduskangelastegu vist ei leidnud. Ka finantsasjatundjate jaoks ei olnud ammu teada valuutakomitee süsteemi baasil rahareformi alused midagi uudset ja lugemisväärset. Arvatavasti peamiselt sel põhjusel ei suutnud heal paberil värvitrükis hea meesteajakirja formaadis väljaanne Eesti kroonist kuidagi väljuda kahjumist ja Eesti Pank maksis toimetusele pidevalt juurde ning mitte vähe.

Miljardikapitaliga keskpanga kostil olnud toimetuski ei pingutanud vist eriti paremate majandustulemuste nimel: milleks? Ja polnud kuuldavasti endagi kulutuste planeerimisel kokkuhoidlik. Ambitsioonikas “Estonian Kroon” oli keskpangas teema, millest isegi juhatuses ja tagatoas president ei armastanud rääkida. See oli nagu debiilne laps, kelle eest hoolitsemise kohustuse oli president oma lahedalt antud jah-sõnaga kunagi ja kusagil kooliõele andnud, nüüd aga ei teadnud, mida päritud vanemlike kohustustega ette võtta.

Eutanaasia või halastav mürgisüst ei olnud aktsepteeritavad variandid. Kuidagi “Sinu Kroonist” ikka vist audiitorite nõudel vabaneti. Millest rääkisid omavahel Siim ja Sirje, pole teada. Aga tänaseks on sellest projektist jäänud alles Eesti Päevalehe hea ja täiesti elujõulise naljalisa “Minu kroon”. (2)

“Aadlimees” Kallas

Kirjutatut üle vaadates näen, et oma kunagise patrooni ja paljuski tänasegi eeskuju iseloomustamisel olen rahulikult kirjeldamiselt üle läinud tõrvamisele nagu prokurör. Kuskilt ei paista välja, et mulle Siim Kallas on väga meeldinud. Eriti võrreldes paljude meie pisiriigi teiste “prominentidega”

Keegi arvatavalt pugeda püüdnud ajakirjanik on teda nimetanud “aadlimeheks”. Leheafroameeriklane jõudis tõele tahtmatult arvatavasti päris lähedale. Meie vahetu kokkupuude siniverelistega pärineb küll ainult töökasvatuse tundidest mõisatallis ja nägusama naispoole osavõtust ius primae noctiae realiseerimisel. Kõigest muust sinna juurde kuuluvast – glamuurist, säravatest vastuvõttudest, peenetest tualettidest, gourmet cousinist, hõrgust joogivalikust ja laia joonega pidutsemisest, jahilkäikudest ja väljasõitudest oleme lugenud ainult raamatutest ja näinud filmide vahendusel. Ka Siim Kallas.

Aadli mitmesaja aasta vanusest moraalikoodeksist ja aumõistest ei mõista sügavuti meist ilmselt mitte keegi. Kas Siim Kallas ka ise ennast aadlikuks peab, saab ta vastata ainult ise. Ehkki see võib näida õel, siis kohati näis mulle küll, et mõnegi teo tõukejõuks on olnud tegija sisemine (aadellik?) veendumus, et ta ainuüksi päritolult või positsioonilt “väärib enamat”. Seda veendumust kinnistas arvatavalt ka ametikohast tulenevalt pidev suhtlemine “selle maarjamaailma”, aga ka suure maailma vägevate või vähemalt poolvägevate ja väga jõukate - keskjõukatega.

Ka Eestis tekitas kujuteldavalt Siimus sisemist nõutust, et keskpanga president ehk “pankurite pankur” ei saa lubada endale seda, mida “alluvad kolleegid” Hannes Tamjärv, Jüri Mõis, Heldur Meerits ja Rain Lõhmus (Hansapanga juhid ja omanikud-toim.). Veel hullem, isegi kohalike majandusringkondade esindajad Aadu Luukas, Endel Siff (transiidiärimehed-toim.), aga ka lausa “väiksemad tegelased” –kolleegid jalgrattaliidust - õlivahendaja Oleg Ljadov, mööblivabriku erastaja Enn Veskimägi jpt. võisid endale lubada väljaminekutes olla rohkem “aadlikud”, kui end “pärisaadlikuks” “pankade panga” juhi ametikoha järgi pidanud Kallas ise!

Hoolimata heast palgast ei olnud tema võimalused ligilähedaseltki võrreldavad nende omadega. Kes pidanuks olema ju ometi madalad kodanlased. Tõsi, riigimõisa valitsejaks pandud keskpanga presidendist eristas neid üksainus, ent oluline asjaolu – nende kapital oli nende endi teenitud.

Sellegipoolest püüdis Kallas pururikaste pärisaadlike ja omaenese majandusspekulatsioonide, talupoegade ekspluateerimise või labaselt pärmise teel jõukuse omandanute ja ainuüksi juba sellepärast temast madalamate tõusikute elustiiliga sammu pidada. Et polo, ratsutamine ja hurtadega rebasejahi “kindlustamine” ei olnud presidendi vähevõimekatele majandusabidele jõukohane (nad oleksid kasvõi ise presidenti oma turjal Inglise hekkide vahel rebast jälitades kapates vedanud – aga peale peremehetruuduse ja peost söömise ning peremehele kaasa hirnumise puudusid neil igasugused muud tõuratsule vajalikud omadused, välimusest rääkimata), siis oli teenistusaadlik sunnitud otsustama teise siniverelise spordi kasuks.

Siim Kallas käis regulaarselt tennist mängimas. Kas ta just teisest kuulsast tennisistist Boriss Jeltsinist parem mängija oli (nad pole vist kunagi paari settigi koos teinud), aga mõõduka kehalise koormuse andsid meeldivaid sportlikke elamusi ja väljakutseid pakkuvad tennisepartiid Kadriorus, kus väljaku rendi ja vastasele sobivas tempos reketi ulatusse kollaseid palle ette lööjaks oli kunagine selle ala kuulsus Evald Kree.

Kuulus sparringupartner ei jooksutanud presidenti, kuna olles küll oma väärika ea kohta suurepärases füüsilises vormis, oli ta Kallasest mitte palju, vaid oluliselt vanem. Samal ajal oli ta tehniliselt endiselt väga hea, s.t. suutis suunata palle üle võrgu nii, et vastane ei oleks pidanud liigseid pingutavaid samme tegema. Kuna nii väljaku kui tennisetunnid maksis kinni teenistusmõis (ehk Eesti Pank), siis ta ei saanudki teisiti – pidi hoopis ise kõigest väest pingutama. Hiljem näis, et ealistest iseärasustest tingituna ei suutnud Kallaski enam töö ajal toimunud tennisepartiist kohe krooni tagamisele ümber lülituda ja ootas pangaski, et kolleegid talle aina palle ette lööksid.

Siiski, kui püüda näha Kallase isikus mingeid aadellikke jooni, õigemini, kui ta oleks monarh, siis kahtlemata valgustatud monarh ja hea valitseja. Ta toetaks heldelt ja hea maitsega kauneid kunste, teadust ja muusikat. Lubades endale ja oma õukonnale külluslikku , suurte pidustuste ja ilutulestike ning vaatemängudega dekoreeritud elu. Ta hoolitseks kindlasti, et ka tema alamatel oleks jõukas ja võimalusi pakkuv elu. Õitseksid käsitöö, kaubandus ja võib olla ka põlluharimine.

Ainus viga: ta sündis valel ajal ja vales kohas.

Eesti Panga restoran

Kallaski oli pangas korraliku valitsejana oma kollektiivile hea ja helde juht. Ühe esimese asjana ta sõna otseses mõttes ostis üles Toompea Ülemnõukogu eliitpuhveti ja köögi kõik peamised spetsialistid. Neile kindlustati keskpangas põhjalikult remonditud ja kaasaegselt sisustatud tööruumid, köögitehnika ja väärikas töötasu.

Vähemalt üheksakümnendate alguses oli Eesti Panga personali toitlustav söökla parim söögikoht Tallinnas, mille köök oli hea keskmise restorani tasemel. Hinnad aga mistahes ettevõtte tavalise personalisöökla omad. Selle madalad hinnad ei olnud siiski põhjustatud sellest, et Friedmanit tsiteerides “tasuta lõunate puudumist” kuulutav keskpank doteerinuks samal ajal salamisi omainimeste toitlustamist, milles teda ometi korduvalt süüdistati. Saabumata jäänud kommunistliku tuleviku sarnase olustiku “oma puhvetis” tingis selle hinnakalkulatsiooni erisus: nimelt töötas see toitlustusasutus nagu mistahes muu sama asutuse osakond. Ainult tema produktiks ei olnud õiendid, memorandumid, analüüsid ja kirjavahetus, vaid ülimaitsvad toidud, mille hinda ei olnud kalkuleeritud lisaks odavalt hangitud toitainetele “kapitalikulusid” – ruumide sisustamist, koristamist, remonti, kütmist ega ka köögitoimkonna palkasid. Ka mitte köögiseadmete ja inventari amortisatsiooni.

Ei julge väita, et see olnuks väga vale – asutused ja ettevõtted hoolitsevad oma töötajate korraliku kõhutäie eest kõikjal hästi. Ometi keskpanga vähemalt toona kordi üldisest keskmisest kõrgema palgataseme juures personal sellist hinnakalkulatsiooni ei vajanud

Et palgad ja toidud polnud kõikjal nii head ja sellise hinnaga, siis tekitas see odav kesklinna asunud gourmet oaas lähikonnas töötanud mõõdukapalgalise ja kehvasti toidetud tähtsate riigiasutuste nomenklatuuri visa tungi Estonia puiesteel asuvasse kinnisesse söögikohta.

Muu näljase possaadirahva rünnakud tõrjus probleemideta keskpanga turvateenistus ja asutuse kinnine staatus: “kõrvalised” isikud lihtsalt ei saanud panka sisse ei varahoidlat röövima ega ka mitte sööklasse sööma.

Probleem aga tekkis üksvahe panka täiesti legaalselt sisenenud külalistega. Panga personali kutsel sättisid paljud nende tuttavad ja sugulased külastuse just lõunatunniks. Ja ilmusid puhvetisappa kutsuja saatel nagu õiged mehed kunagi. Et samal ajal toimusid parlamendis kurjad järelepärimised keskpanga laiutava elustiili pärast, mille hulka arvati esimese kui kõige üldarusaadavama süüdistusena üliodava ülihea köögiga söögikoha “rahva arvel” pidamises, siis muutis “võõraste” sage puhvetis saalimine juhtkonna närviliseks.

Ühel päeval oli puhveti ümber kujunenud “ebanormaalne olukord” arutusel koguni panga juhatuses. Nimelt töötas toona keskpangapoliitika osakonna spetsialistina meile (tegelikult ikka Kallase loodavale reformierakonnale) ebasõbraliku Keskerakonna poliitiku Liina Tõnissoni poeg, kelle kutsel ema siis keskpanga jämedast leivakäärust alatihti haukamas avastati. Ehkki panga turvateenistusel oleks jätkunud piisavalt tulejõudu Liina Tõnissoni pumppüssilaskudega eemale peletamiseks, lahendati piinlik situatsioon siiski demokraatlikult: juhatusse kuulunud osakonnajuhatajale tehti ülesandeks anda Tõnisson-juuniorile valida: kas teenistus keskpangas või ema.

Vanad kreeklased olnuks ilmselt selle kunagi Aristotelese ees seisnud Õpetaja Platoni ja Tõe vahel valimise raske dilemma kaasaegse lahendamise kohta sõnastanud umbes niisuguse sententsi: “Ema on küll armas, aga kõht on kallim.” Ablast Liina Tõnissoni igatahes panga töötajate eest toitu ära söömas enam hiljem ei nähtud. Kriis oli lahenenud rahumeelselt. Turvateenistus ei pidanud laskemoona kulutama.

Teine Toompea “kadekopsude” poolt aeg- ajalt mäe peal ja meedias tõstetud süüdistus oli rikka keskpanga kõrgepalgalisele personalile võimaldatud madala intressiga laenud.

Täna, kus kommertspangad lausa käivad klientidele peale, et nad mistahes kujul neilt raha laenaksid ja intressidki alanenud eriti viimasel ajal täiesti mõistliku tasemeni, ei kiputa mäletama, et üheksakümnendate algul oli eraisikul pangast ilma tutvuse või määrimiseta laenu saada üliraske, kui mitte võimatu. Ka siis võis laenuintress olla paarkümmend ja enam protsenti aastas. Selle taustal alustas Eesti Pank suhteliselt odavate laenude andmist oma töötajatele. Algul eluaseme muretsemiseks või renoveerimiseks, hiljem ka lihtsalt “tarbimislaenuna”, mille kasutamise otstarvet pank ei piiranud.

Paksu verd tekitas eriti eluasemelaen, mille intressiks kujunes kasutatud valemi abil viis protsenti ja natuke peale. Selline neli viis korda kommertslaenuturust madalam laenuraha hind saadi ilma lubamatu doteerimiseta raamatupidamislikult korrektselt: liites intressile, millega keskpank pankadevaheliselt rahaturult fonde laenas pool protsenti (omakuludeks). Et Eesti Pangale kui kõrgeima usaldatavusreitinguga laenuvõtjale laenati raha alati madalaima hinnaga, siis kujuneski oma personalile edasiantavate laenude intress selliseks nagu ta kujunes.

Kinnisvara ostmise korral seadis pank sellele hüpoteegi enda kasuks kuni laenu täieliku tagasimaksmiseni. Samuti oli tingimuseks laenuvõtja töötamine pangas kuni võla täieliku kustutamiseni. Aga need olid detailid.

Laen oli siis tõesti erakordselt soodne ja aitas paljudel töötajatel oma elamistingimusi parandada. Taoline “omalaenude võimaldamise” praktika on omane paljudele välismaistele keskpankadele: põhjenduseks tõsta kommertspankade üle järelvalvava keskpanga personali lojaalsust ja tõkestada võtmetöötajate soodsate laenudega konksu otsa võtmist järelvalvealuste pankade poolt.

Sama põhjendus töötas hästi ka personali toona teistele riigitöötajatele ennekuulmatult kõrgete töötasude puhul. Siinkohal võiks pahatahtlikumalt väita, et samadest soodustustest olid esimesed osasaajad keskpanga juhtkonna liikmed ise. Kelle palk ja positsioon jättis nad nii ehk naa tavalise tööturu tõmbetuultest ja konkurentsist välja.

Ehitaja Kallas

Ühe sellise “pilootprojektina” parandaski oma elamistingimusi oluliselt kogu keskpanga juhttuumik, kes kolis eluasemelaenu eest soetatud Püünsi ridaelamusse. Nende hulgas oli ka Siim Kallas, kelle senine kodu asus kusagil Mustamäe tagasihoidlikus paneelmajas.

Püünsi ridaelamugi äratas keskpanga laiutamise kohta infot kogunud uurijate teravat huvi. Ehkki maja ümbritsev territoorium oli piiratud kõrge võrkaia ja suletud väravatega, mida valvas panga turvamees, luusis ümbritsevas võsas algul sagedasti toimetuse komandeeringuga reportereid ja piltnikke. Mida suletum oli ligipääs pankurite majale ja seda puudutavale informatsioonile, seda suurem oli huvi. Tegelikult ei olnud see elamu midagi erakordset, see oli lihtsalt üks väga korralikult ja kvaliteetmaterjalidest, ent ilma liialdusteta ehitatud kahekordne kaheksa korteriga ridamaja, mille arvatavalt samasuguse projekti järgi ehitatuid olen näinud Soome äärelinnades. Seal on neisse sagedasti asustatud mitmevärvilisi ja –rassikuuluvusega majanduspõgenikke planeedi soojematest, ent vaesematest maadest.

Väike solvumine oli selles, kuidas Kallas Friedmani tasuta lõunate puudumist reklaaminuna pangast lahkumisel “lubas” omale poolemiljonilise laenujäägi kinkimist pugejaliku panga nõukogu poolt. Mida poliitikasse suunduv Kallas oleks võinud vältida. Et tal otsene materiaalne vajadus selleks puudus, tundus niisugune merkantiilsus imelik.

Eraldi teema võiks olla Püünsi ridamaja hanke asjaolud: nimetatud majakene valmis Viimsi vallavalitsuse suurejoonelise, ent ebaõnnestunud projekti osana. Nimelt otsustas vallavalitsus mingil meeltesegaduse hetkel rajada Viimsi poolsaare kaugesse lõppu paarkümmend miljonit maksva kaasaegse koolimaja. Ja selle juurde kaks ridaelamut “õpetajate korteriteks”.

Plaan oli üllas, aga sellel oli mõni viga: Püünsi küla ümbruskonnas ei olnud nii palju lapsi ja mis hullem – ei olnud ka õpetajaid (nood elasid Tallinnas 16 km eemal). Projekti oleks tabanud ka finantskrahh juba enne selle mõttetuse selgumist. Töövõtja ja ehitaja “Wiklar” hoidis oma raha õnnetult lõpetanud Tartu Kommertspangas. Kellele keskpank just toona oli sunnitud makseraskuste tõttu moratooriumi panema. Wiklari hapnik keerati sellega järsult kinni.

Wiklari pealik Priit Vilba ilmus selle peale kurva näoga parteikaaslase Kallase vastuvõtule. Mida räägiti, ei tea, aga tulemuseks oli ühe Püünsi “õpetajate kortermaja” soodsa hinnaga omandamine keskpanga poolt. Jõhkramalt võiks seda ka väljapressimiseks nimetada. Aga Wiklar sai kohe annuse õhku kohese rahasüsti näol: pank ostis armulikult ühe ridaelamu “eelpankrotipesast” odavalt ära. Ei tea kas üleelatud alanduse või millegi muu pärast on “jalgrattur “ Kallase parteivend Vilbast saanud praeguseks jõulisema ala – hoki “mängija”.

Kinnisvaraasjatundjad võiksid tehingut nimetada ülisoodsaks. Seda kinnitavad ka praeguseks pankuritest tühjenenud maja korterite müügihinnad. Vaevalt, et kinnisvaraspekulatsioon kogu selle asja juures tegijatel kohe meeles mõlkus. Aga majanduslikult hästi kukkus välja küll. Mitmed endised korteriomanikud on soetanud endale siin-seal terved elamud. Ainsatki pedagoogi neis “õpetajate korterites” ei ela tänaseni. Ma ei imestaks, kui ka Püünsi tõesti kaunis koolimajas avataks varsti mõni ööklubi, kasiino või bordell. Need ju kaasaegse Eesti edukaimad ettevõtlusliigid. Kui metsavargus välja arvata.

Spordiorganisaator Kallas

Paljude prominentide spordihuvis ei ole midagi erakordset. Erilise ja kõrgema kihi selles arvukas seltskonnas moodustavad spordimetseenid – rikkad hallipäised vanahärrad, kes edukast ärikarjäärist tüdinuna või lihtsalt elule lisavürtsi andmiseks sponsoreerivad heldelt sportlasi või peavad ülal terveid klubisid. Tuntuim meile neist on ehk rikka Itaalia jalgpalliklubi AC Milan rikas omanik Silvio Berlusconi. Et ta poliitikaski skandaalide ja muidu pahanduste keskmes on olnud ja lausa kriminaalsüüdistustegagi maadelnud, siis võib meie jalgrattasporti juhtinud Siim Kallast nimetada lausa tema kolleegiks. Nagu ka majanduslikes raskustes viibinuna endas parempoolse majandusmõtleja leidnud hokimetseen Priit Vilba. Ent see on teine lugu. Pealegi on Vilba kolleegid Põhja-Ameerikas.

Kallas asus jalgrattasporti kureerima oletatavalt samal viisil kergelt antud lubadusega, nagu on eespool kirjeldatud. Ta lihtsalt ei suutnud ära öelda, kui kusagil ja kunagi tema organisaatorivõimeid kiideti ja tehti õdusas õhkkonnas ja meeleolus ettepanek, millest ta” ei saanud” keelduda.

Kallas suudab vist harva ära öelda ettepanekust, millega teda osavalt moositakse. Milles asi? Paljud erruläinud või ealiste iseärasuste tõttu reaalsustaju kaotanud rikkad vanahärrad ei suuda vastu panna kiusatusele endale oma rikkuse arvel ka mainet juurde osta. Napilt viiekümnest Kallast oleks ometi solvav ja enneaegne vanahärraks kutsuda. Ka ei ole ta isiklikult rikas. Mis siis üle jääb? Ma lausa imestan - kuna olen teda pidanud väga arukaks inimeseks. Lasteaias pareeriti ulakust teinud pisi-Kaju vabandused a la “Peeter käskis” või “Kõik teevad nii” resoluutse vastuküsimusega – “Kui sind oleks kästud käsi ahju panna, kas siis oleksid ka pannud?!” Lihtne ja didaktiline. Mulle on see meelde jäänud. Kas Kallas on üldse Nõukogude lasteasutuses käinud, ei tea.

Aga tema minekut suurde sporti tähistas keskpanga osalemine olümpiavõitja Erika Salumäe ettevalmistuses, seal hulgas tema soojades maades toimunud treeningute ja vist ka mõnede võistlusreiside finantseerimises.

Otse loomulikult aitasin algul presidendi palvel mõne aja ka olümpiavõitjat juriidiliste küsimuste lahendamisel. Seetõttu kohtusin temaga sel perioodil päris tihti kas pangas minu kabinetis ja korra vist ka tema tollases tagasihoidlikus Lasnamäe kodus. Kogetu põhjal kinnitan, et Erika on tore inimene ja palju hiljem tema isiku ümber puhkenud lamendid tegid ja teevad mind kurvaks siiamaani. Oma alale jäägitult pühendunud inimesed on tihtipeale muudes küsimustes halvastiorienteeruvad ja lihtsameelsed. Ei ole harv juhus, kui neid kasutatavad ära teised oma kitsastes huvides. Nad kasutatakse ära ja siis hüljatakse. Ning siis nopib nad üles pahatihti järgmine, võib olla juba täielik aferist. Näib, et sama juhtus ka Erika Salumäega.

Eesti Panga ja Siim Kallasega on see seotud sedavõrd, et võtnud olümpiavõitja oma tiiva alla, ei suutnud me teda kaitsta. Ja oleme selle kaudu kaassüüdlased neis tragikoomilistes sündmustes, mis varsti aset leidsid.

Keskpank eraldas nimelt võistlustel ja treeninglaagrites käimiseks mingi mikrobussi ja selle tankimiseks ühe tanklaketi maksekaardi. Kuna tanklakett saatis kaardi kasutamise kohta regulaarselt aruandeid kaardi väljaandjale, siis ilmnes mõne aja pärast, et sel ajal, kui mikrobuss oli kaugel-kaugel, tangiti samale sõidukile kusagil siinsamas paaritonniseid bensiinikoguseid.

Uurimine selgitas, et keegi võõras oli kasutanud Salumäele antud Eesti Panga maksekaarti, võttis need kogused välja ja müüs maha. Või tegi kokkuleppel tankla töötajaga kohe rahaks. Tanklal oli ju kama: bensiiniarved tasus lõppastmes nagunii Eesti Pank. Ei julge siin vanduda, aga minu mäletamist mööda osutus bensiinikrediidi rahaks pöörajaks olümpiavõitja kusagilt väljailmunud ja kaua kaotsis olnud vend. Too praktiline vend istutanudki ennast “rikka” sugulase kaela peale ja üritanud realiseerida kiirelt kõike, mida meie spordikangelasele olümpiavõidu tänuks lühikest aega heldelt pakuti. Kui palju too härra Erika Salumäe sponsortoetustest ja kingitustest jõudis viluks lüüa, ei tea. See oli näotu ja piinlik lugu. Näotu tegijale, piinlik keskpangale.

Eesti Pank tõstmas rahva kaitsetahet

Meenub, et mingil hetkel Mart Laari Esimese Tulemise Ajal, kui varade tagastamine endistele omanikele ja mistahes õiguslik järjepidevus oli IN, tegin presidendile ja juhatusele õiendina ülevaate ennesõjaaegsele Eesti Pangale kuulunud muudest varadest (peale kapitali) - kui palju neist veel alles on, kelle valduses need momendil asuvad ja millised oleksid perspektiivid nende tagasinõudmiseks. Ja kas on mõtet seda ette võtta. Arvan, et mingi täpsema inventari ja kinnisvara nimekirjana on selline andmestik kusagil täpsel kujul olemas. Puudutaksin siinkohal üksnes impressiooni.

Mäletan tollase kokkuvõtte suhteliselt nukrat järeldust. Ennesõjaaegsetest Eesti Pangale kuulunud maakondlikest hoonetest oli alles vist ainult soliidne kobe kivimaja Eesti Panga Petseri osakonna hoone. Ainsa korraliku hoonena asus seal nüüdki mingi antud piirkonna tähtis võimuasutus. Vara tagasinõudmiseks olnuks vaja rakendada sõjalist jõudu. Millist arutelu päeval Eesti Panga käsutuses veel ei olnud. Ülejäänud nimestikus leidunud maakondades asunud hooned ja ühe Koplis asunud tehase oli okupeerinud Toompea mäe pealt lähtuv vääramatu jõud või oli seesama jõud selle juba viluks löönud (erastanud).

Kuna paljulubavalt pika varade nimekirja läbivaatamine jõudis seetõttu üsna kiiresti kurva järelduseni, et seadusega ennesõjaaegse Eesti Panga õigusjärglaseks tunnistatud keskpank ei ole suuteline sellest tulenevaid varalisi nõudeid realiseerima ja et aega üle jäi läks jutt sujuvalt omaaegse Eesti Panga ununenud atribuudile, Eesti Panga kaitseliidu malevale. Presidentki arvas alul, et miks mitte: taasloome selle maleva, õpetame välja ja varustame tehnika viimase sõna järgi. Oleks rahvuslik ja väga ilus. Kallas lubas lasta asja praktilist külge Marko Tibaril kui turvaosakonna juhatajal uurida.

Möödus palju aega ja kord vanu protokolle lapates küsisin presidendilt, mis sellest asjast saanud on. Kallas kohmas sellepeale napilt: ”Kindralile (Tibarile) kaitseliiduga asjade ajamine on vastukarva…”. Kindralil oli toona tuline õigus: Kaitseliidu maine oli siis igasuguste relvasmugeldamiste, laskmiste ja muu taolise tõttu eriti madal.

Kes Kallast ei tunne, paneks imeks, et just sel perioodil vooris pangast sisse-välja kõikvõimalike kahtlaste imeprojektidega relvade impordi-ekspordi rahastamiseks või vähemalt garanteerimiseks (mis ju sama) kaitseliidu fondi liikme Kallase relvavend fondist legendaarne relvasmugeldaja Vello Kütt. Paar korda õnnestus tal vist ka presidendi kabinetti “sõber Siimu” juurde mingite paberitega jõuda. Edaspidi aga suunati Kütt nõunik Kaju samas kõrval asunud kabinetti.

Kütt oli lihtne eesti mees, kandis kulunud teksasid, mitte just esimeses värskuses särki, päevinäinud pintsakut ning põlastas kodanlase tunnuseks olevat lipsu. Ettepanekuid sisaldavad paberid kujutasid tavaliselt mingeid pleekinud fakse aktseptide ja offertidega, mis olid enamasti keeltes, mida nende esitaja ei vallanud. Paberid asusid kulunud nahkmapi vahel, millega Kütt elegantselt žestikuleeris. Vööl oli Kütil püstolikabuur, millega ta uhkelt presidendi tuttavana läbi turvatõkete marssis. Lihtsa mehena kasutas ta sõiduvahendina BMW-d. Ta ei olnud uhkeldaja: bemari oli tavaliselt mitu kuud pesemata.

Detailidel peatumata (neid ma, jumal tänatud, ei teagi) – neist kaitseliidu fondi aktsioonidest jäid mingil hetkel Tallinna lennuväljale arestituna kauaks ajaks vedelema mingid Bulgaaria päritolu militaarhelikopterid või nende mootorid. Impordioperatsiooni tagamas Eesti Hoiupanga juhi Olari Taali antud garantii. Paraku puudus teine vajalik dokument – militaarkaupade üle piiride liigutamiseks nõutav litsents. Nii jäi kopterilend vahemaandumise ajal Tallinnas pooleli ning sihtpunkt – mõni arvatav konfliktikolle – saavutamata.

Autorile näib, et Küti mainimine siinses Eesti Panga ajaloolise maitseliidu maleva taasloomata jäämise kontekstis ei olegi kohane. See episood näitlikustab pigem kaht tolleaegse Kallase probleemi, millega mees isegi alatasa hädas oli – esiteks, juhutuju või lendmõtte ajel antud lubadused, vastu võetud otsused, mis hiljem paljudele suureks tülinaks osutusid.

Teiseks, vabatmees Vello Kütt oli küll üks värvikamaid, kuid vaid täiendas seda rohkearvulist kirjut seltskonda, kes pisut kergemeelsele presidendile ennast takjana külge haakisid, lahti ei lasknud ning kellega Kallaski suurt midagi teha ei osanud. Kõik need tegelased teadsid: Kallas ei oska järsult “ei” öelda. Kui visalt peale käia ja kui presidendil kõik põiklemisteed on lõpuks ära lõigatud, siis nurkasurutud mehelt saab “ja” kätte.

Tänaseks on ehk Siim Kallas omandanud selle tippadministraatori taskutarkvarasse kuuluva reegli: kui ise keelduda ei soovi, suuna asetäitja või mõne teise töötaja juurde, kes seda sinu eest teeb. Ise jääd sa siis tolle tuttava ees õigeks meheks. Võib olla saadetigi kõik need mitut masti tühikargajad, õnneotsijad, luuserid või lihtsalt kelmid nõuniku juurde selle eesmärgiga. Paraku nõunikule taolise juhtimismängu tagamõtet kunagi ei avaldatud, vaid neid ettepanekuid kästi tõsiselt “uurida ja analüüsida”. Lõpuks saadeti ta nagu tankist ainult peastaabile teada olevat pealöögi suunda pettelahinguga vaenlase eest maskeerima. Viimases sõjas andis lugematu arv tankiste nõnda elu, teadmata, et nad ei pidanudki edu saavutama.

Kallas palkas detektiivid

Kui 1992.a. lõpus esimese Eesti kommertspangana veel NSV Liidu päevil ja seaduste alusel alustanud Tartu Kommertspank alul makseraskustesse, siis maksejõuetusse jäi ja lõpuks päris kokku varises, asus toona veel pampersites, ent olude sunnil oma võimalusi ja rolli üle hindama pidanud Eesti Pank entusiastlikult salarahastama ka TKP pankrotistumiseni viinud suurtehingute (eeskätt suurima neist, ühele “Eesti Kütuse” Venemaa õlitehingule antud 90 miljoni kroonise garantii ) tagamaade ja tegelike asjaolude uurimist.

Oligi kõigest l paar keskmisest suuremat ebaõnnestunud tehingut, mis tolle panga jäädavalt viisid, aga Eesti Kütuse tehing oli kindlalt neist suurim. Ei tea, kelle abiga ja vahendusel (võib olla Kallase hilisem võitluskaaslane Rein Lang?), aga mingil hetkel pakkusid keskpangale abi keerulise detektiivitöö tegemiseks turvafirma Estonian Security Centre (ESC) asjatundjad. President tegi ülesandeks selle erajuurdluse läbiviijatega suhtlemise ja juhendamise nõunik Kajule, kes miilitsaid oli Tallinna aseprokurörina varemgi karjatanud.

Nii tutvusingi toona väga suure Ameerika autoga sõitnud ESC pealiku Jaanus Rahumägi ja tema alluva detektiivi, koguka sümpaatse vene mehega. Vähemalt tol ajal piirdusid minu tähelepanekute kohaselt Rahumägi teadmised pangandusest ESC pangarekvisiitide tellijale teatavaks tegemise ning tollases mõistes üpris kopsaka avansi inkasseerimisega.

Ei mäleta täpselt, kui kaua, ent siiski vist mitmeid kuid töötasid keskpanga detektiivid vähemalt meie silmade jaoks energiliselt Tartu panga hukutanud tehingute tagamaade uurimisega. Väidetavalt külastasid salaagendid Peterburi, Moskvat ja teisi kaugemaid idanaabri kaugemaid linnu-asustatud punkte. ESC varustas meid harva küll, ent siiski regulaarselt raportite ja ettekannetega uurimistöö tulemuste kohta. Neile oli vahel lisatud koopiaid erinevatest rahaülekandeid kajastavatest dokumentidest. Ja mõnikord ka lühike selgitav tekst.

Võib olla eksin, aga endisele prokurörile tulid Rahumägi eradetektiivide produtseeritud raportid, eriti aga sinna juurde käiv emotsionaalselt köitev jutt kahtlaselt tuttavad ette: olin midagi samast žanrist kuulnud juba prokurörina miilitsa kriminaaljälituse inspektorite suust, kus värvikalt ja veenvalt kirjeldati uuritava kuriteosündmuse tehiolusid, tagamaid, seoseid ja süüdlasi. Needki jutud olid haaravad ja huvitavad, paraku ei olnud nende autoril tavaliselt esitada oma fantaasiarännaku kinnitamiseks ainsatki fakti ega kohtukõlbulikku tõendit.

Võib olla oleks ESC poolt kogutud ilukirjandusliku materjaliga võinud keskpanga uurimisjaoskond võinud midagi ka ette võtta, üldistada ja analüüsida. Mäletan, et TKP kütuseärist jooksid läbi ühel või teisel moel niisugused nimed, nagu Ivan (Ivar) Podrjatšikov (võimude jälitamise eest Helsinkisse elama asunud ärimees, kel olid juba siis ärikontaktid ka Eesti hilisema ühe tuntuima finantsisti Abram Šeriga) ja Neinar Seli (tollane tuntuim Lõuna-Eesti käbikapitalist, hilisem Tartu bussijaamainvestor, reformist ja plaskupilvelõhkuja rajajaid).

Paraku keskpangal oma uurimisjaoskonda ei olnud ning et Eesti Panga toetusel ilmunud ülemaailmse rahareformiajakirja “Sinu Kroon/Estonian Kroon” kõrval puudus keskpanga oma paks perioodiline kirjandusväljaanne, siis jäi heldelt honoreeritud ja ESC-Rahumägi poolt kogutud põnev lugemismaterjal sobivaks literatuuriks vormimata.

Mingil hetkel jahtus ka Kallase panganduspioneer-jäljeküti ind ja ta päris nõunikult lõpuks arvamust keskpanga salapalgatud detektiivide uurimistöö rakenduslike perspektiivide ja nende edasise rahastamise mõttekuse kohta. Mida täpselt ütlesin, “ei mäleta”, aga ESC ja Rahumägi asusid peagi uurima muid konspiratsioone ja kellelgi teise raha eest.

Kallas ja naised.

Rääkides prominentidest või nendeks meedias võõbatud isikutest on muu maailma eeskujul kõikjal, eriti aga miskipärast meil kombeks jutustada pikalt laialt ja võimalikult detailirohkelt ka nende abikaasadest, naistest, liignaistest, konkubiinidest ja oletatavatest kõrvalsuhetest.

Siim Kallase püsivalt head suhted avaliku meediaga või tema konkurentide silmnähtavad ebaõnnestumised avalike suhete korraldamisel on usutavasti põhjuseks, miks mingeid kollaseid “paljastusi” või Stella Wadowsky “reportaaže otse sündmuskohalt” nagu temaga seoses ei meenugi. Ei teagi miks, kuna üpris inetult labaseid sisinaid olen juhtunud eri seltskondades kuulma küll ja mitte vähe.

Arvatavalt on mulle neid kusagil lõõgastavas õhkkonnas räägitud tagamõttega, et hoogu sattuv salanõunik lisab neile ise õhinal ja õllevahtu pritsides värve ja senikuulmatuid frivoolseid detaile. Minu vaikimist ja põlglikult tõrjuvat suhtumist käsitlesid vestluskaaslased kardetavalt hoopis veelgi jõledama tegelikkusega, millest isegi usaldusalune salanõunik rääkida ei julge või ei tohi. Selline näivalt prevaleeriv arvamine on kurb ja naeruväärne.

Olen vist märkinud oma patrooni mõningast edevust ja soovi paljudele meeldida. Loomulikult ka naistele. Kindlasti meeldisid talle tema ümber keerlevad kaunid naised rohkem, kui väheseksikad Vello Kütt, Abram Šer või Victor Schiralli. Kallasele meeldis näidata ennast ja võimalusel ka “juhuslikult” pildile jääda taoliste naistega palju rohkem, kui viimati mainitutega. Talle meeldis meeldida. Aga see on ka kõik. Oma tähelepanekute alusel julgen oletada, et sisimas on Siim Kallas oma väliselt kergemeelsele olekule vaatamata traditsioonilisi pereväärtusi konservatiivsemalt järgiv mees, kui kestahes praegu pähetulev tema toompäine kolleeg või avaliku elu tegelane meie üliõhukesest “eliidist”.

Kallase pere on tugev ja toetab teda. Usun, et mitte ilmaasjata. Täheldasin sisemise kadedusega seda juba siis, kui Wabariik presidenti ja tema nurjatut nõunikku püüdis tänuks senitehtu eest vangi panna. Usun, et selline toetus ei olnud ühepoolne. Kallas võib olla isegi häbenes oma eestimaiselt tavatut peretruudust: käis sagedasti Viljandis oma vanematel külas ja neid abistamas, lasi sekretäril uurida abikaasa Kristi tööalaseid küsimusi jne.

Olen oma töö tõttu (mitte ainult pangas) näinud mitmete eakate nooruslike juhtide suhteid nende naisalluvatega. Laskumata detailidesse julgen arvata, et võimukas-kõhuka hallineva peaga vanahärra lävimine “oma” sekretäriga näis sageli kohatult kleepuv, et mitte öelda nilbe. Ameerikas oleks need märkused-repliigid ütleja võib olla vangi viinud või vähemalt tema rahakotti oluliselt kergendanud. Eestis peetakse sellist käitumismaneeri meesülemuse poolt ometi ootuspäraseks.

Sealsamas pangaski nimetas mulle kord mitteformaalses õhkkonnas toimud vestluses ühe Kallase ealt vanema, vähempopulaarsema ja kahvatuma asetäitja pisike sekretär oma bossi “kiimaliseks vanameheks”. Ta ei soovinud täpsustada, millest niisugune hinnang. Ja mina ei pärinud ka.

Suhetes oma alluvate kolleegidega oli Kallas ülimalt seltsimehelik ja isegi joviaalne. Töökaaslasi kutsus ta enamasti eesnimepidi ja noodki pidasid loomulikuks samaga vastata. Enamiku pangatöötajate jaoks oligi ta lihtsalt “Siim”, vähemalt nende omavahelistes vestlustes.

Kõige selle taustal eristusid selgelt Kallase suhted oma sekretäriga. Ehkki elasime toona oma “ühiskorteris” ühisköögi, baari ja tualeti peal kolmekesi koos nagu üks pere (3), panin tähele, kui rangelt muidu ülisõbralik president oma sekretäriga distantsi hoidis. Anne poole pöördus ta alati “teie”. Sellega ei rõhutatud mitte bossi ametialast üleolekut, vaid pigem kriipsutati muidu rõõmsas ja seltsimehelikus õhkkonnas alla, et tööjutt on tööjutt. Ja enamasti see ju nii oligi.

Lähemad kokkupuuted oma bossiga erinevates situatsioonides lubavad kindlalt väita, et mingi naistemurdja ega “rajalt maha võtja” tüüp Siim ei olnud ega ole. Samas tema ettekujutus edukast mehest seda otse nõudis. Tegemata küll ise aktiivselt midagi, et sellist mainet endale luua, ei teinud ta ometi ka midagi, et niisuguseid kuuldusi ümber lükata, kui siin-seal teda mõne kaunitari seltsis kusagil nähti või fotografeeriti mõne seltskondliku rubriigi tarvis. Presidendi pisut kerglane iseloom oli ju üldteada ja niisugused jutud põhjustasid ilmselt tema ustavale kaasale, toredale ja heasüdamlikule Kristile ometi sagedasti hingevalu.

Väike näide Kallase armastusest abikaasa vastu.

Kroonimata krooni isana tellis Eesti rahateoreetik nr.1 panka rohkesti erialast perioodikat, et olla operatiivselt kursis kõigega, mis selles vallas maailmas sünnib, millised on uued värskemad ideed ning mis on saanud vanematest ideedest praktikas. Suur osa sellest pikast nimekirjast suunati otse informatsiooniosakonda, kuna isegi geenius ei oleks suutnud seda kõike piisava tähelepanelikkusega läbi lugeda. Otse presidendi lauale tuli neist ainult kitsas, hoolikalt tehtud valik: The Financial Times, The European, Euromoney, USA Föderaalreservi esimehe Alan Greenspani Senati komisjonides peetud kõnede tekstid (saatjaks Federal Reserve ise), mõni veel ja …. ajakiri Cosmopolitan. (4)

Kuna tellitud väljaannete listi näidati mõnikord mullegi, et nõunik teaks, mida võiks ka ise juhust kasutades lugeda, siis Cosmopolitani pidasin alamkihtidest pärit inimesena samuti mingiks rahateoreetiliseks või erialaseks majandusväljaandeks. Mingil vabamal hetkel palusin sekretär Annelt seda ajakirja sirvida. Anne tegi äraseletatud näo ja ütles, et see ei ole üldiseks kasutamiseks ning president viivat ajakirja otse koju. Minu huvi sellest ainult kasvas. Pikema pinnimise peale seletas nüüd juba rõõmsalt naerev sekretär, mis ajakirjaga tegemist ja et president tellivat seda panga arvel koju naisele.

Et nõunik toona tõesti elukauge ja suisa loll oli, näitab seegi, et mulle alluva juriidilise osakonna juristinnad olid selleks ajaks juba pikalt osakonnale tööks vajaliku perioodika hulgas esitanud ja minu kinnitamisel tellinud ajakirja “Kroonika “– mida nende ülemus pidas mingiks rahateemaliseks väljaandeks. Kui ma ükskord nimetatud majandusajakirja nägema juhtusin, siis tõmbasin selle osakonnale tellitava kirjanduse nimekirjast kohe maha. Mille peale neiud-naised olid vist kõvasti pahased. Vastuargumendiks oli, et see ei ole ju kallis. Aga just sellepärast – miks te siis ise ei osta? Kui arvestada, et samal ajal tellis krooni isa oma lugemislauale palju kallimat “Cosmopolitani”, siis oli tema nõuniku niisugune puritaanlus tobe ja kohatu küll. Aga ma ei teadnud seda ning ei osanud seetõttu joonduda.

Ma pole mingi kooner, aga mulle näis see “Cosmopolitani” panga arvel tellimine kõvakäelise fridmanisti poolt sama kosmiline, kui et Wabariik telliks kõigile Maarjamaa risti kavaleridele riigikantselei arvel ajakirja “Maaja”.

SELETUSED

(1) Tallinna psühhoneuroloogia haiglasse pani Kaju 10 miljoni dollari kriminaalasja uurimisel uurija Rocco Ots talle ekspertiisi tegemiseks.

(2) Ingliskeelset ajakirja Estonian Kroon ilmus aastatel 1993-1995 viis numbrit.

(3) “Ühiskorteri” alla mõtleb autor Eesti Panga hoone suhteliselt eraldatud osa, kus Siim Kallase presidendiajal olid presidendi, tema sekretäri ning nõunik Kaju tööruumid.

(4) Cosmopolitan on USAs välja antav peamiselt naistele mõeldud moe- ja suhete ajakiri.

Antud tekst on autoriõigustega kaitstud teos. Teksti suhtes autoriõiguste teostamine, sh selle edastamine ja reprodutseerimine ilma Eesti Päevalehe AS-i nõusolekuta on keelatud.