IN MEMORIAM Anastassia Bedredinova 1924–2004
Tema teatritee kestis üle viiekümne aasta. Sel ajal sündis enam kui 120 rolli: aukartustäratav galerii erineva elusaatusega naisi – kõik ühtemoodi meisterlikult mängitud, olgu siis tegemist suure kangelannaga või episoodilise osatäitmisega. Bedredinova kuulus nende haruldaste näitlejannade hulka, kelle põhiampluaaks on tragöödia – just selles anris mõjus tema sisemisest jõust ja kindlusest kantud mängumaneer eriti köitvalt, kaldumata kordagi äärmustesse ja olles samas puutumatu üheplaanilisusest.
Vanem publik mäletab tänase päevani tema teatritee algusaastate kaalukaid rolle: Larissa Ostrovski “Kaasavaratus” ja Varja Tšehhovi “Kirsiaias”. Eraldi äramärkimist väärivaks tähiseks Bedredinova loomingus oli Karini roll Tammsaare “Tõe ja õiguse” järgi valminud “Armastuses ja elus”. Näitlejanna osatäitmist selles Voldemar Panso lavastuses nimetasid kriitikud Eesti teatri parimaks Kariniks.
Noorpõlve kaalukatele “neiurollidele” lisandusid veelgi kaalukamad küpse naise osa-täitmised: Ibseni “Kummituste” proua Alving; Andrejevi “See, kes saab kõrvakiile” Zinaida ja Vetemaa “Nukumängu” Liispet.
Kõik need jooned, mis eredalt torkasid silma näitlejanna “lavaeludes”, olid Beredinovale iseloomulikud ka tavaelus – elurõõm, sirge selg ja püstine pea, oskus üllatuda ja üllatada, võime usaldada ja olla valmis uuteks väljakutseteks.
Bedredinovat peeti riiklike preemiate ja aunimetuste vääriliseks, sõltumata ajast ja riigikorrast: Nõukogude Eestis kandis näitlejanna rahvakunstniku tiitlit; Eesti Vabariigi president Lennart Meri autasustas teda Valge Tähe neljanda järgu ordeniga.
Kõlavate nimedega riiklikest autasudest tähtsamaks pidas näitlejanna siiski publiku poolehoidu ning vaatajate armastus saatiski teda kogu lavakarjääri jooksul.
Bedredinova ärasaatmine on täna kell 12.30 Vene Draamateatris. Näitlejanna sängitatakse Metsakalmistule.