Mihhail Bahtin on väitnud, et “igasugune minevikumälu on pisut estetiseeritud, tulevikumälu on alati kõlbeline”. Samas seob mõlemat olevikumälu ehk inimese või ühiskonna mnemooniline identiteet, mäluhoiak. “Eesti elulugude” dünaamika nostalgilistest meenutustest traumaatiliste salamälestusteni näitab ühelt poolt, et näiteks elu Siberi kauni looduse keskel, küüditamine, küüditajad kui sündmus ning teiselt poolt alandused ja vägistamised kui elu hind neis sündmustes on eksisteerinud eestluse mälu erinevates kihtides.

Pilt eestluse nõukogulikust perioodist on tekkinud erinevatest mäletamistest ja saanud või saamas tervikuks tänu erinevustele. Neid erinevusi mõistame omavahelises koosluses: kui paneme kokku Merle Karusoo lavastused või eesti filmid Peeter Simmi “Tantsust aurukatla ümber” ja Jüri Sillarti “Äratusest” kuni Sulev Keeduse “Somnambuulini”. Nii Eesti elulugudel kui ka teatri- ja filmiteostel on olemas neid ühendav sotsioloogiline mõõde – nad näitavad mäletamist väärivate või mälestuste jäädvustamist-avaldamist väärivate teemade ja ennekõike nende tähenduslikkuse muutumist. Sotsioloog Pierre Bourdieu on selle põhimõtte ka lihtsalt sõnastanud: “Biograafia subjekt ja objekt (küsitleja ja küsitletu) on mõlemad omal kombel huvitatud jutustatud eksistentsi (ja implitsiitselt iga eksistentsi) tähenduslikkuse postulaadist”.

Eriline biograafia

Juri Lotmani kirjanikubiograafiaks nimetatud raamatu “Aleksander Puškin” on küll kirjutanud teadlane, silmapaistev puškinist, kuid samas on see väga eriline.

1992. a detsembris dikteeris Lotman mälestusi oma õpetajatest, mis pärast tema surma ilmusid pealkirja all “Kaksikportree”. Seal on kõigepealt juttu tema õppejõust Boris Tomaševskist, kes samuti oli kirjutanud raamatu Puškinist. Selle raamatu kohta ütles Lotman, et Tomaševski valis Puškini paljude omaduste seast tähtsaimana välja kaine mõistuse ning tulemuseks oli küll suurepärane teos, kuid žanrist “minu Puškin”.

Seitse aastat varem oli Lotman kirjutanud artikli “Biograafia – elav isik”, milles nimetas biografistika tähtsaimaks probleemiks isiksuse psühholoogilise struktuuri tuvastamist. Sellele omakorda saab toetuda psühholoogilise tõepärasuse saladus ehk oskus esile tuua inimese erinevate elude vastastikune seotus ja paratamatus. Seega ei sobinud Lotmanile ei ühe elu domineerimine ega erinevate elude eristamatu unifitseerimine.

Elulookunst on Lotmani panus teadusesse ja kunsti, elulugude tundmaõppimise ja kirjapanemise kunsti. “Kaksikportree” nime all ilmunud meenutustes on arutlus kirjaniku tundmaõppimise kohta objektiivsust taotleva teadlase poolt. Ka selline teadlane peaks leidma uuritavas “midagi enesega kokkukõlavat, mingi peegeldus-ala, milles ta võib vastu paista. Objektiivsuse nõuded ei satu sellega vastuollu”.

Puškinlik inimene

Paljud Lotmanit tundvad inimesed on nimetanud teda puškinlikuks inimeseks. Muidugi peegeldub see ka tema Puškini biograafias. Kuid see tuleneb pigem ühelt poolt Lotmani kongeniaalsusest Puškini suhtes ja teiselt poolt professionaalsest teadlasest elulookirjutaja sõltuvusest elulooseadustest. “Biograafias on autor naiivne, ta on suguluses kangelasega, nad võivad kohad vahetada (siit võimalus isiklikeks kokkulangevusteks elus, s.t autobiograafilisus),” kui taas kord tsiteerida Bahtini.

Allakirjutanu ei soovi Lotmani ja Puškini suhteid kuidagi mütologiseerida. Kuigi raamatu algus võiks olla ka Lotmani biograafia alguseks: “Üksnes vähestel ajastutel on inimese käekäik olnud nii tihedasti seotud ajaloosündmustega, riikide ja rahvaste saatusega, kui Puškini eluajal” (lk 7). Keerukas ajastu lõhub harjumusi ja sunnib peale ootamatuid valikuid. Vaadeldes inimest sellises ajastus, ei saa lähtuda ka tema elulugu kirja pannes tavapärastest stereotüüpidest, mida näiteks Bahtin on nimetanud avantüürseks-kangelaslikuks ja sotsiaalolmeliseks biograafiaks, Lotman aga normatiivseks ja poeetiliseks käitumiseks.

Lotman toobki oma artiklis “Kirjaniku biograafia kui loomeakt” välja stereotüüpe lõhkuvad äärmused: “Äärmusjuhtudel, nagu Puškini või Byroni puhul, võib kõnelda elust kui loominguvormist ja biograafiast kui kunstiteosest”. Ja Lotman lisab artiklis “Õigus biograafiale”, et Puškin oli inimene, “kellele biograafia loomine oli niisama sihikindlate pingutuste objekt kui ta kirjandusloomingki”. Endagi inimväärikust peegeldades kirjutab Lotman Puškini viimaste elupäevade käitumisest: “Puškin teadis, et ta ei ole mitte kammerjunkur ega tuntud iluduse inetu mees, vaid Venemaa esiluuletaja, kelle nimi kuulub ajalukku. Elu ja surma kaarti lauale heites kutsus ta selle hirmsa hinnaga välja Ajaloo vaimu, mis tuli ja pani asjad paika. Puškin polnud veel teinud viimset hingetõmmet, kui juba sai selgeks, et ta on sündinud uude, legendaarsesse ellu, et mõõdupuu, millega tema nime ja tegusid nüüdsest mõõdetakse, on niisugune, et heeckerene ja d’anthčse, uvaroveid ja nesselrodesid ning koguni benckendorffe ja nikolaisid pole sellega mõõtes lihtsalt olemaski”.

Kui valusalt toob see tsitaat mulle meelde Lotmani nekroloogi kirjutamise aega. Ja sedagi, et ikka veel on mõõdupuud sassis.

Raamat vastuolulisest Poeedist

Lotmani Puškin ja Lotman Puškinis ei ole pelgalt allakirjutanu loodud heroiline paar. Hoiakuliselt inimväärikust turgutav, on see raamat siiski teadlikult vastu-olulisest inimesest ja tema vastuolulisest loomingust.

Vastuolulisest selles mõttes, et väga palju on lõpetamata käsikirju, kadunud dokumente ja teadmata fakte. Kuid analüüsides üht sellist mustandeist küllastunud perioodi Puškini loomingus, jõudis Lotman meetodini, mis lubab kõige paremini siduda erinevusi vägivallata tervikuks nii elu kui ka loomingut käsitledes.

Selle meetodi nimi on aerofoto: “Nüü-disaegne arheoloogia kasutab niisugust meetodit, nagu on vaatlused ja ülesvõtted lennukilt. Vahel võimaldab see täiesti uuel viisil näha objekte, mida arheoloog maapinnal vaatles ja uuris. See, mis maapealsele pilgule näis korratu kivilasuna või mitmes eri kohas paiknevate, omavahel seostamata hoonete jäänustena, liigendub äkki ühtse plaani järgi, omandab ühtses kavandis mõtte ja rütmi” (230). Arheoloogina Puškini pärandisse kaevunud Lotman suutis temast luua linnulennulise tervikpildi. Ja kui tõusta veelgi kõrgemale, sulandub Puškini raamatusse ka selle autor.

Ka Lotmani enda elulookunstis on aerofotolikkus olemas, kuid peidetumalt. 1992. a dikteeritud ja pärast surma ilmunud “Mitte-memuaarid” on üdini otobiograafiline tekst Jacques Derrida mõttes, olles suuline ja fragmentaarne, kuid samas selgesti aerofotolikust mõõtest lähtuv. Faktiline täpsus ei ole tähtis kummalgi juhul, kuigi ka see töö oli plaanis. Nii on Lotman nii endast kui Puškinist kirjutades lähtunud kahest elulookunsti põhiprintsiibist – otsinud võimalusi siduda erinevaid elusid elulooks ühes mõõtmes ja püüdnud neid vaadeldes kokku viia eri mõõtmed, lähedase ja kauge, arheoloogilised leiud ja aerofotod. Seda nii kontseptsioonis kui ka stiilis.