Pidu ja peied koolilõpuööl
Theatrumisse on alati hea ja soe minna – kõik on teistmoodi. Ta ei nõua midagi, ja annab palju. Ja kui kenasti kõlab palve mitte unustada pärast etenduse lõppu telefon sisse lülitada.
Õpilasest saab inimene
Põhjust Theatrumi minna on. “Hamletile” lisaks on Lembit Peterson Vanalinna hariduskolleegiumi gümnaasiumi teatriharu kuuenda lennu diplomitööna taas lavale toonud “Koolilõpuöö” – tüki, mis oli Noorsooteatri kavas 1978. aastal.
Otsapidi sügavalt punaaega ja seltsimehekultuuri kuuluv Vladimir Tendrjakovi näidend ei ole oma aktuaalsust mitte grammigi kaotanud, sest teemad – vajadus üksteist mõista ja tõelise sõpruse nimel maskid maha rebida – ei ole ka tänases egovabariigis kuhugi kadunud. Võimuiha ja allumissoov, õnn ja õnnetus, näiv headus ja selle taha peitunud enesearmastus, naiivsus ja üllus käsikäes, punaste nelkide väli ja esimene punane vein teed näitamas.
Olnuga hüvastijätt
Tendrjakov, omal ajal tsensuuri hammasrattaid lõhkunud kirjanik ja stsenarist, kelle looming tihti riiulitele tolmuma jäi, ei uskunud samuti elamiskunsti valmisretseptidesse. “Küsimuse õige püstitamine pole vähem tähtis selle lahendamisest,” võib lugeda lavastuse tutvustusest. Ja nii need abituriendid, nii reaalsuses kui ka lavastuses, siis otsivad, küsivad ja vastavad. Kogenud lavastaja toe ja nõuga. Esialgu pisut ebalevalt, kohmetult ja kobavalt, kuid iga poetatud fraasiga aina enam meelekindlust kogudes.
Avastseenis peab nõukogudeaegse oiviku musternäidis Juljetška (Maret Sandrak) kogu kooli nimel kõnet pidama. Aga räägib hoopis iseenda nimel kriitiliselt haridussüsteemi traagikast, kus tublide eesmärgiks on viisi saada, mitte oma eelistusi ja armastusi välja selgitada. Tagajärjeks tühjus hinges ja ükskõiksus kõigi nende tuhande tee valikul, mis koolilõpetaja ees avanevad.
Koolilõpu tähistamine vanade klassikaaslastega muutub ühtäkki psühholoogiliseks dispuudiks. Vabadust ja tulevikku ülistavast peost saavad minevikuga hüvastijätmise peied. Ja siin saavad kõik üksteise järel võimaluse oma seisukoht sisse võtta, mis on juba eos traagiline, sest seisukohavõtt välistab vabaduse see koht jälle vabaks anda.
Süütust mängust üksteist süvitsi tundma õppida saab eksistentsiaalsete valikute süvaanalüüs. Genka Kolikovi (Juss Haasma) täiskasvanuks saamise kisendav manifesteering torkab valusalt ka kõige tuimemaid tümikaid. Ning lausa hämmastav, millise hirmvaikuse saalis tekitas stseen, kus Genka oma koolipõlvejumalannat Natkat (Sirli Kriis) keevas vihas ja pettumuses tavaliseks emaseks nimetab.
Tükk pitsitab konnasilmi
Sellega on nooruseillusioonid kildudeks löödud ja samas ise nägijaks saadud, kuigi ausus teeb omakorda vihast pimedaks. Kuid kes armastab, see andestab, ja finaalis paistab tulevik siiski tulevat.
Enesearmastusest saab empaatia, murdumispunktis avaneb maailm ka oma nabast kaugemal.
Kõige vähem kipub oma rolli ära mahtuma ülevoolav ja sarmikas Edward Krimm, kelle kunstnikuhingega diktaator elik võimujanune vaimuinimene Igor on keeruline ambivalentne karakter, kelle traagika usutavaks mängimine ei tuleks lihtsalt ka kogenud professionaalil.
Lembit Peterson on tundliku sotsiaalse närviga lavastaja, kes vajutab vaikselt, kuid järjekindlalt konnasilmadele, mis ühiskonna väärtushinnangutes paisuma hakanud. “Sigade revolutsiooni” hillitsetud ja plakatliku vaimsuse taustal on nende noorte esitatud eneseleidmised ja kehtestamised palju kangem kraam.
