Vaatlejana Ekvatoriaal-Aafrikas
Kui ma novembri keskpaiku Libeerias Robertsi lennujaamas 36-kraadises kuumuses maandusin, oli mul vaid umbmäärane ettekujutus, millised olud mind ees ootavad. Ajaloost teadsin, et filantroopiline Ameerika Koloniseerimisühing (mille eesmärgiks oli vabastatud orjade repatrieerimine) ostis siin 19. sajandil kohalikelt hõimudelt tüki maad. Esimesed asunikud saabusid Libeeria rannikule 1822. aastal. Ühelt poolt projektist tüdinud Koloniseerimisühingu survel, teisalt kartusest, et satutakse ümberkaudsete Euroopa koloniaalvõimude mõju alla, kuulutati Libeeria iseseisvus välja 1847.
Väidetavalt on Libeeria üks kahest Aafrika riigist, mis pole kunagi koloniseeritud olnud. Paraku väidavad nii mõnedki Libeeria naabrid, et rekoloniseerimine tähendaski omalaadse koloniaalriigi sündi. Nimelt moodustas Ameerika päritolu libeerlaste eliit pelgalt 5% Libeeria elanikkonnast. Kohalike kpelle, bassa, gio, krahni, mano jt hõimudega toimetulekuks kehtestati karm klassiühiskond, mis varieerudes püsis 1980. aastani, mil krahni hõimust pärit seersant Samuel Doe riigipöörde korraldas.
Samuel Doe viis oma järjest autoritaarsema juhtimisstiiliga Libeeria kahte järjestikusesse kodusõtta. Pärast 14-aastast kaost on riigi infra-struktuur suurelt osalt hävinud – varem tulu toonud teemandikaubandus, metsamaterjali ja rauamaagi väljavedu on ÜRO sanktsioonide ja ebastabiilsete olude tõttu katkenud, praegu toetub Libeeria stabiilsus suurelt osalt siin paiknevatele ÜRO struktuuridele.
Lapssõdurite riik
Riigis on 150 000 endist kodu-sõjavõitlejat, neist märkimisväärse osa moodustavad tollased lapssõdurid. Mitmedki sõjapealikud – näiteks Adolphus Dolo, tuntud ka veidra nimega Kindral Maapähklivõi – on oma endiste lapssõduritest alluvate ja sõltlaste häältega parlamenti pääsenud. Siiski, mitmeid Libeeria parlamendiliikmeid ootab maalt lahkudes aga ÜRO sanktsioneeritud vahistamiskäsk.
Ka Libeeria endine president, USA abiga riigist lahkuma sunnitud Charles Taylor on peitunud luksuslikku elamisse Nigeeria rannikul ning üritab oma hõimlaste ja vanade käsilaste kaasabil Libeerias segadust külvata ja sel moel oma kohtu alla andmist edasi lükata. Taylori küsimus on elanikkonnale tervisliku joogivee ja elektrivarustuse tagamise kõrval suurim proovikivi, mis Libeeria uue valitsuse ees seisab. Libeeria ekspresidenti on kohtu ette nõudnud naaberriik Sierra Leone – sealsete mässajate toetamise pärast. Taylorit kahtlustatakse vandenõus ka teise naabri, Guinea presidendi mõrvamiseks. Samuti on Libeerias üha kõvemini kuulda hääli, et Taylor on ainuisikuliselt vastutav riigi kaosesse viimise eest kodusõja päevil. Eriti valjult süüdistavad Taylorit muidugi endised sõjapealikud ja muud sogases vees kalastanud tegelinskid.
Valimised Libeerias
Hoolimata vastloodud korrakaitsejõududest, vohavad riigis korruptsioon ja muu kuritegevus. Aafrikalike animistlike uskumuste taustal on eurooplase silmis kõige markantsemad kõiksugu salaühingud (nt leopardmehed ja südamemehed) ja rituaalmõrvarid, kelle eesmärk on oma ohvrite kehaosade kasutamine juju tehnikates. Tavaliselt eraldatakse keel, suguelundid, rinnad, peopesanahk jt organid, millest südamemeeste arusaamist mööda saab valmistada võimu ja rikkust toovaid amulette. Ka valimisvõitluses pidavat säärased talismanid edu tooma. Seepärast on enne valimisi sagenenud ka rituaalmõrvad.
Säärases kaoses üritabki ÜRO oma kohalolekuga riiki stabiliseerida ning Libeeria omariikluse struktuuride taastamisele kaasa aidata. Üks oluline tegur on vabade ja demokraatlike valimiste läbiviimine. Peale mitmete kohalike ja rahvusvaheliste organisatsioonide oli sel korral kohal ka Euroopa Liidu valimisvaatlusmissioon (EUEOM) ja selle koosseisus kolm Eesti vaatlejat: pikaajalise vaatlejana Heidi Laane-mäe, Oudekki Loone ja mina.
Siinkohal väike kõrvalepõige Euroopa Liidu valimisvaatlusse. Missioone korraldatakse 1993. aastast, käidud on mitmekümnes riigis üle kogu maailma. Missioon koosneb tuumikmeeskonnast, kes tavaliselt saabub vaadeldava riigi pealinna umbes poolteist kuud enne valimisi; pikaajalistest vaatlejatest, kes paaridena mööda riiki laiali paigutuvad ning kohalikku valimiskliimat, kampaaniat ja ettevalmistusi jälgivad. Umbes nädal enne valimisi saabub arvukaim osa missioonist, lühiajalised vaatlejad (Libeeria missioonil oli neid 20), kelle ülesandeks on vahetult valimiseelne ja valimispäevane vaatlus.
Kui Libeeria on maailma mahajäänumaid piirkondi – aastal 2003 ÜRO koostatud indeksis vaesuselt maailma eelviimane riik ja 2005 näitajate mõõdetamatuse tõttu sest tabelist sootuks välja jäänud –, siis Nimba maakond Elevandiluuranniku ja Guinea piiride kokkupuutekoha kandis on kindlasti üks vaesemaid ja viletsamaid Libeerias. Ent just sinna, Sanniquelle’i asulasse, olingi ma koos Taani pastori Söreniga määratud.
Tippjalgpallur vs raudne leedi
Tulekul oli Libeeria presidendivalimiste teine voor. Kuna esimeses voorus ükski 22 kandidaadist vajalikku häälteenamust ei saanud, läksid teises raundis kokku AC Milani kunagine ründaja, FIFA 1995. aasta maailma parima jalgpalluri tiitli omanik miljonär George Weah ning Libeeria “raudne leedi”, endine majandusminister ja kogenud riigitegelane Ellen Johnson-Sirleaf. Valimiskampaania võttis kohati mudamaadluse vormi – Weah’ puudulik kooliharidus ja väidetav mässuliste rahastamine ning Johnson-Sirleafi kunagine seotus Charles Tayloriga tõsteti üles üha uues ja uues kontekstis. Laias laastus võis rahva toetuse jagada siiski kaheks: kui jalgpallilegendi Weah’d toetasid enamasti noored, vähemharitud ja endistest võitlejaist valijad, siis Johnson-Sirleafi taga olid haritumad ja eakamad kodanikud ning mis põhiline – naised.
Minu ja Söreni esmane ülesanne Sanniquelle’is oli tutvuda valimiseelse olukorraga, esmajoones valijate koolitamisega, ning nähtust-kuuldust ette kanda oma kolleegidele – Kreeka ja Tehhi pikaajalistele vaatlejatele. Kuna Libeeria kodusõja ajal oli enamik koole suletud, on kirjaoskajaid vaevalt pool elanikkonnast – ning paljud vajasid valimisprotseduuri asjus suulist juhendamist. Kuna esimeses valimisraundis oli valijatel protsessist arusaamisega suuri probleeme olnud, saatis riigi valimiskomisjon laiali lektorite meeskonnad. Kahjuks oli Nimba maakonnas kuulutatud välja nn neljas turvanivoo (üks aste kõrgem nivoo oleks tähendanud kohest evakueerimist). Seepärast saime väljaspool küla liikuda vaid päevasel ajal kahe auto konvoides ning külas paikneva Bangladeshi rahuvalveüksuse operatiivstaabiga pidevas raadiosides olles. Neil põhjustel pääsesime dĻungliküladesse vaid paaril korral.
Ent siiski õnnestus meil kord kokku juhtuda valimiskoolitajatega, kes viisid oma õppust läbi keset Mahni küla baobabipuu all. Jõudsime kuuldekaugusse kordamisküsimuste esitamise ajaks. Kuigi Libeeria inglise keel on sootuks teistsugune kui tavaline inglise keel, võis aru saada koolitaja ruupori kaudu hõigatud küsimusest: “Mis on kõige olulisem asi, mida me valimispäeval teha ei tohi?” Rahvahulga vastus kõlas kooris nagu kahuripauk: “Kõige olulisem on, et me ei tohi ennast täis juua!” Alles pärast seda korrati üle, et tindine sõrmejälg tuleb teha eelistatud kandidaadi pildi kõrvale jne.
Segane seis tänaseni
Päevad tolmuses Sanniquelle’is läksid kiiresti ning peagi saabus valimistepäev. Nii kohalike elanike kui ka vaatlejate hämmastuseks kulges see suuremate pingete ja oluliste segadusteta. Ilmselt seepärast, et George Weah’ toetajad olid oma iidoli võidus ette kindlad. Oli ju Weah esimeses voorus kogunud üle 28% häältest Johnson-Sirleafi ligi 20% vastu. Kui esimesed jaoskondadest laekunud tulemused häältelugemistare seinale riputati, algas Weah’ toetajate, Demokraatliku Muutuse Kongressi liikmete seas suur käärimine.
Päev pärast valimisi kohtusime Weah’ kohaliku kontori esindajatega. Varasemast sõbralikkusest meie vastu oli üsna vähe järele jäänud. Näod olid mornid, jutud samuti. “Oleme proovinud kodusõda. See ei aidanud. Proovisime demokraatiat. Näib, et ka see ei aita. Mis takistab meid uuesti sõtta minemast? Ameeriklased on Iraagis kõrvuni sees, samamoodi olete teie varsti Libeerias. Ma ei taha sellise valimistulemusega enam edasi elada!” deklareeris endisest sissist piirkonnajuht.
Monroovias tulid Weah’ toetajad esialgsete valimistulemuste teatavakssaamisel tänavaile, kuid politsei resoluutse hoiaku tõttu eriti vägivaldseks ei mindud. George Weah süüdistas valimiskomisjoni, vastasparteid ja kõikvõimalikke muid patuoinaid. Kuna Libeeria kaks viimast kodusõda on puhkenud just valimistulemuste mittetunnustamise pinnalt, valitses kogu riigis väga pingeline olukord. Ka meie lahked võõrustajad, Bangladeshi rahuvalvajad viisid oma üksused kõrgendatud valmidusse.
Ent meie üürike aeg Libeerias oli selleks korraks otsa saanud. Jätsime oma kolleegidega hüvasti, lootuses mõnel teisel missioonil taas kord kohtuda. Ka nende ridade kirjutamise ajal, ligi kaks nädalat pärast valimisi, ei ole George Weah ametlikult Libeeria valimistulemusi tunnustanud.
