Ursula Ratasepp: seriaal ja teater on nagu öö ja päev

Ursula Ratasepp õpib küll alles lavakunstikoolis, kuid ta on juba teatrilaval üles astunud ja televaatajad tunnevad teda kui Kaisat seriaalist “Kodu keset linna”.

— Mis oli teie esimene teatrimälestus?

— “Pingviin ja Lobasuu”, lastetükk, mida käisin vist seitse korda vaatamas. Olin väike tüdruk, nii kuue-seitsmeaastane, ja sundisin pereliikmeid end teatrisse viima. Kõik on meeles just seetõttu, millise haiglase järjepidevusega ma etendust vaatasin. Isegi praegu pole ma midagi nii fanaatiliselt vaatamas käinud.

— Kust algas äratundmine, et teist võiks saada näitleja? Kas vanalinna hariduskolleegiumi gümnaasiumi (VHK) teatriklassist?

— Teatriklassi sattusin kahel põhjusel. Esiteks viis ema mind väikesena pidevalt teatrisse. Ta armastab väga teatrit ja tal polnud lapsi kuhugi jätta. Ja nii kaua, kui mäletan, võttis ta minu ja õe alati kaasa. Seetõttu nägime juba väikesena igasugu täiskasvanute tükke. Usun, et mu maitse kujunes üsna varakult.

Niisiis põhjendasin teatriklassi minekut enda jaoks osaliselt sellega, et tahan näha teatri köögipoolt.

Absoluutselt mitte, et tahan saada näitlejaks, vaid nägemaks natukenegi seda, mis toimub proovisaalis, mis toimub lava taga. Teine põhjus oli muidugi see, et katsetele läksid ka mu head sõbrannad Mari-Liis Lill, Laura Peterson, Helena Vooglaid.

— Mida andis VHK teatriklass?

— Olla Lembit Petersoni õpilane on väga eriline. Ta õpetas austust teatri vastu. Austust näitleja elukutse vastu. Õpetas tundma vastutust, mis selle ametiga kaasneb.

Ma ei tea, kas näitleja petab lavalt ära. Teatriajaloo tunnis rääkis õppejõud meile vene teatrist ja tõi näiteid, kus mees, kes oli elus tõeline joomar ja naistemees, võis laval mõjuda täieliku inglina. Selliseid näiteid oli palju, kus täielik juhkam-mühkam, ütleme lihtsalt loll mees olevat suutnud laval äärmiselt intelligentsena mõjuda. Aga kui vaatan Eesti teatripilti, siis ei näe ma seal midagi sellist. Nii et ma ei tea, kas seda võib uskuda.

— Kuidas astusite lavakunstikooli?

— Ma ei tahtnud üldse katsetele minna. Läksin hoopis psühholoogiat õppima. Ja vist oli taas see, et Lill oli minuga (õppisime ka Tartu ülikoolis koos) ja ema muudkui kordas: mine vii avaldus ära. Lõpuks kirjutasin avalduse valmis ja ema viis selle minu eest.

Eelkatsetel läksid mul kõik tekstid meelest. Ma polnud kunagi varem nii närvis olnud. Koolis meeldis mulle klassi ees esineda. Aga siis tuli “elu närv” peale ja kõik tekstid läksid paugupealt meelest. Meenus vaid laul “Kiisu läks kõndima, müts oli peas”.

Kui komisjon ütles: “Nii, tore, laul on nüüd lauldud. Lugege mingi tekst,” ei tulnud mul mitte ühtegi asja meelde! Lihtsalt seisin ja naeratasin. Ingo Normet veel ütles: “Väga armas naeratus, aga ainult sellega siia kooli ei pääse.” Aga Pedajas või keegi saalist ütles: “Võtke sellesama laulu tekst ja tehke etüüd.” Tegingi sama teksti peale etüüde.

Algul polnud mul mingit vajadust lavakasse sisse saada, aga teise vooru lõpuks olid kõik kohatud inimesed tohutult armsaks saanud. Maja ja õhkkonna pärast tahtsin sinna jääda.

— Uskusite, et saate sisse?

— Olin lõpuni kindel, et ei saa. Meile öeldi: “Nii, minge valgesse saali, viie minuti pärast tuleb nimedega paber seinale.” Läksime siis valgesse saali, Pedajas tuli sinna ja ütles: “Pole viga, elus on teisigi asju, mida teha. Kui olete teatri jaoks loodud, siis te sinna mingit teed pidi kunagi ikka jõuate.” Olin täiesti kindel, et jutt on mõeldud mulle, ja hakkasin lahinal nutma. Läksin nuttes igaks juhuks paberit vaatama ja kui oma nime nägin, siis nutsin muidugi veel rohkem.

— Mida mõtlesite ja tundsite, kui teid seriaali kutsuti?

— Üks lavastaja ütles hiljuti, et kõike võib teha, kuni see annab midagi ega hakka ennast sööma. Kindlasti pole see kõige õilsam asi, millele näitleja võiks kogu oma energia panna. Teisest küljest on see kogemus.

— Mille poolest erineb seriaalitöö teatritööst?

— See on nagu päev ja öö. Läksin ju puhta lehena ega teadnud sellest midagi. Tahtsin kaamerakogemust. Aga esimesel korral sain šoki. Õppisin teksti pähe, mõtlesin, et algul loeme kõik koos teksti, siis saan veel tagasisidet ja… Kohapeal tehti grimm, pandi kaamera ette ja varsti oligi kõik valmis. Tempo rabas. Teatris on kuid aega. Kuna käime koolis, võtavad õpetajad meid ühtlasi õpilastena ja meile antakse veel rohkem andeks.

— Mida toob tulevik?

— Olen saanud küll kutse ühte toredasse teatrisse, aga ei tahaks sellest veel rääkida.

— Kas noorel näitlejal on Eestis väljavaateid?

— Kuna olen Eesti patrioot, näen oma tulevikku kindlasti Eestis, kuigi ma ei käi vabariigi aastapäeval lipu all laulmas. Asi on neis pisikestes linnakestes, munakivistes poe-esistes, looduses.

Ursula Ratasepp

•• Sündinud 17. juunil 1982

Õppinud: vanalinna hariduskolleegiumi gümnaasiumi teatriharus, praegu õpib muusika- ja teatriakadeemias

Osalenud: teatrietendustes “Suveöö unenägu”, “Lemminkäinen”, “Loomade farm”, “Tom Cruise ja liblikad” jne. Teeb kaasa seriaalis “Kodu keset linna”