JANNO SIMM: Tere tulemast Läänekalda terrorismi-pealinna!
Qalqiliya on 43 000 elanikuga linnake Israeli poolt okupeeritud Jordani jõe läänekaldal. See on palestiina läänepoolseim linn, Tel Avivi kõrghooned paistavad kenasti kätte. Ent sinna qalqiliyalane niisama lihtsalt ei pääse – 2003. aastast on Iisraeli sõjavägi linna kolmest küljest kaheksameetrise betoonist turvatara ja okastraattõketega ümbritsenud. Linna pääseb Palestiina alade poolt, kuumaastikku meenutavat ainsat teed mööda.
Blokaad ja asjaolu, et 1967. aasta juunisõja käigus suurem osa linnast maha lammutati, on kunagi õitsva majandusega linna välja suretanud. Tänapäeval on Qalqiliya vaikne põllumajanduspiirkond, kus üks Eesti valimisvaatleja koos Saksa kolleegiga hiljuti toimunud Palestiina valimisi jälgis.
Valimisvaatleja elu oli mitmekesine
Kuna Qalqiliyas enam korralikke võõrastemaju ei leidu, elasime koos naabermaakonnas vaatlevate kolleegidega ligi 40 km kaugusel Nabluses. Igal tööpäeval sõitsime läbi kahe Iisraeli kontrollposti oma vastutusalasse. Kuigi Iisraeli ametivõimud olid meile kõvad lubakirjad kaasa andnud, ei pruukinud kontrollpunktidest läbisaamine sugugi lihtne olla. Näib, et Iisraeli armees liikus info üsna aeglaselt ning reakoosseis ei olnud rahvusvaheliste vaatlejate liikumistest sageli teadlik. Nii kaugele noored juutidest sõdurid meiega muidugi ei läinud kui palestiinlastega, keda meie kohalolekut häbenemata nii sõna kui ka teoga kiusati.
Palestiina aladel oli meil Palestiina rahvuskaardi meeskond enamasti kaasas. Ent kuna Palestiina jõustruktuurid tohivad teotseda vaid Palestiina piirkondades (juudi asunike ja palestiinlaste alad on Läänekaldal segi nagu Kört-Pärtli särk), loobusime neist Qalqiliya alal peagi. Ent Nabluses pidime siiski helkurite sähvides ja püssimeeste eskordiga liiklema, kuna linnas tegutsevad viimasel ajal välismaalasi vangistanud al-Aqsa märtribrigaadid. Tere tulemast Läänekalda terrorismipealinna, ütles Iisraeli armee sideohvitser Dekel meile päev pärast meie saabumist. Ette rutates peab märkima, et palestiinlaste poolt ei paistnud meile kogu kuuajalise missiooni kestel küll vähimatki ohumärki. (Kuigi valimisvaatleja ei peagi oma araablasest ihukaitsjale kaks korda päevas õlale koputama, et pane nüüd ometi oma Kalašnikovile kaitseriiv peale.)
Pea igal ööl korraldas Iisraeli armee reide Nablusesse Palestiina vastupanuvõitlejate tabamiseks ja vangistamiseks. Sestap ei häirinud peagi ka õhtuti tänavailt kostvad automaadivalangud. Pikapeale õppisime vahet tegema, kas tulevahetus käib juutide ja araablaste vahel, toimub Fatah’ demonstratsioon (al-Aqsa märtrid armastavad meeleavalduste käigus õhku tulistada – erinevalt Hamasi relvafraktsioonist, kes avalikult relvi ei kanna) või on hoopis tegemist araabia pulmas või vabadusvõitleja matusel täristatava ausaluudiga.
Valimiste-eelne põhitöö oli kandidaatidega kohtumine ja valmiskampaania jälgimine. Peab mainima, et selles maailmanurgas nägi üsna huvitavaid tegelasi. Islamiradikaalid terrorirühmitusest Hamas. Vanad vabadusvõitlejad Arafati lähikonnast. Muammar Gaddafi kohalik käsilane, endine hävituslennuki piloot, kes heldinult pajatas oma õpingutest Liibüas, Jugoslaavias ja Venemaal ning sõjateest pea kõigis Aafrika mandril 70.–80. aastatel toimunud konfliktides. Omavahel kraaklevad Araabia Palestiina vabastusrinde ja lihtsalt Araabia vabastusrinde vuntsimehed, kes ei suutnud kuidagi kokku leppida, kes omaaegset Saddam Husseini abirahade maaletoomist valimiskampaanias kasutada tohib.
Ühel kenal õhtupoolikul Qalqiliyas, kui päike kaunilt Iisraeli betoonaia taha laskus, ütles sõber Abu Salim teejoomise ja juustukoogi kunafa’ga maiustamise kõrvale: pane tähele, Hamas võidab, ent Qalqiliya valimistel näed, mis juhtub, kui Hamas ei suuda riiki juhtida.
Qalqiliyas, nagu ka paljudes teistes Läänekalda omavalitsustes, oli Hamas kohalikel valimistel võidukas olnud. Ent pärast võimupiruka juurde pääsemist ei olnud hamaslased suuremate tegudega silma paistnud. Peamiselt süüdistati oma ebaefektiivsuses muidugi Iisraeli, turvatara ja liikumispiiranguid. Ja Qalqiliya linnapea istus juba pikemat aega juudivastase tegevuse pärast vangis. Linnavolinikud ei olnud sugugi kindlad, kas neidki mõnel järgmisel ööl sama saatus ei taba. Ent linnakodanikud küsisid õigustatult, miks teistes Läänekalda linnades on Hamasi linnavalitsus tublim olnud kui Qalqiliyas.
Valimised olid suurejoonelised
Suurejoonelised valimised toimusid 25. jaanuaril. Valijaid oli 1,4 miljonit, rahvusvahelisi vaatlejaid 650, kandidaate üle 400 ning mundris politseinikke ja rahvuskaartlasi 13 000. Need olid ilmselt kõige olulisemad valimised pärast Palestiina omavalitsuse moodustamist okupeeritud Läänekaldal ja Gaza sektoris 1994. aastal. Valdava enamiku vaatlejate arvates olid need vabad ja demokraatlikud valimised.
Ent päev pärast valimisi tõi üldrahvaliku pohmeluse, kui säärast sõna karske islamikultuuri kontekstis üldse kasutada tohib. ·okk oli üleriigiline. Keegi ei arvanud, et Hamas (tegelikult hamaslastest koosnev Muutus ja Reform) võidab. Keegi ei suutnud uskuda, et Hamas nii ülekaalukalt võidab. Fatah’ tegelastel oli suu vett täis. Neil polnud midagi öelda. Hamasi tegelased olid vait, kuna nad olid oma edust jahmunud. Seda me küll ei tahtnud, oli enamiku valijate arvamine.
Kõigepealt hakkasid levima araabia rahvanaljad. Näiteks: Hamas laseb pärast valimisvõitu kõigil taksojuhtidel autod roheliseks võõbata (Fatah’ partei tunnusvärv on kollane nagu Palestiina taksodelgi, Hamas kasutab traditsioonilist islami rohelist).
Ent miks ikkagi Hamas võitis? Palestiina uus (väidetavalt Fatah’ initsiatiivil muudetud) valimissüsteem on teatavasti kahetine. Pool parlamendist valitakse parteinimekirjade põhjal üleriigiliselt, teine pool pürib isikumandaatidele maakondades. Parteilises lõikes oli Hamasi häälteenamus üsna väike, sest enamik palestiinlastest tahab seda, mille suunas Fatah’ liin on ametlikku poliitikat ajanud: rahu Iisraeliga ja kaht eraldi riiki.
Enamikul Hamasile antud häältest polnud suuremat pistmist tema valimisplatvormiga. Need olid protestihääled. Kodanikud karistasid sedasi Fatah’t, sest kogu Fatah’ juhitud Palestiina administratsiooni peetakse juba Arafati aegadest saati korrumpeerunuks. Ka ei ole Fatah’l viimase 20 aasta jooksul ette näidata olulist edu läbirääkimistes Iisraeliga (kui Oslo lepingule järgnenud lühike ajavahemik välja arvata). Palestiinlased avaldasid pettumust ka Fatah’ poolt allkirjastatud Oslo rahulepingute suhtes.
Hamasil oli ette näidata Qassami brigaadide kompromissitu võitlus iisraeli okupantidega, samas kui Fatah’ relvaüksused – al-Aqsa brigaadid – tegelevad peale vastupanuvõitluse sageli ka katusepakkumise, inimröövide, väljapressimise ja muude hämaravõitu asjadega. Peab muidugi nentima, et Hamasi populaarsus ei tulnud mitte terrorirünnakute tõttu, vaid pigem neile vaatamata, sest paljud palestiinlased on väsinud relvavõitlusega kaasnevaist ebamugavustest igapäevases elus. Nad on sellest peaaegu sama väsinud kui korruptsioonist läbimädanenud riigiaparaadistki.
Hamasi parteidistsipliin oli perfektne: kandideeris vähem tegelasi, kes olid puhaste kätega. Fatah’ toetajate hääled jagunesid aga partei esitatud kandidaatide ning pettusemaigulises parteisiseses valimiste eelvoorus kõrvale jäetud üksiküritajate vahel.
Arafatil puudus võrdne järglane
Oma osa on ka asjaolul, et pärast Arafati surma ei ole Fatah’l enam tugevat juhti. Fatah’ “noore kaardi-väe” peaideoloog Marwan Barghouti oleks liidrikohal õige mees, ent tema istub juba mõnda aega Iisraeli vanglas. Pole teada, kas ta sealt enam välja saabki. Järjekordne Iisraeli kingitus Hamasile. Konspiratsiooniteoreetikute arvates on Hamasi võit (mõnede arvates kogu Hamasi olemasolu) järjekordne juudi vandenõu, sest Hamasi aktivistide süstemaatiline arreteerimine ja valimiskampaania takistamine pööras paljude valijate sümpaatia Hamasi poole. Eks omal ajal nägid Iisraeli vastavad ametkonnad Hamasis jõudu, mis Arafati Palestiina Vabastusorganisatsiooni ilmalikele radikaalidele “seestpoolt” vastu seisaks. Kui nad mošeedes palvetavad, ei pillu nad kive, oli Iisraeli toonane doktriin. Nüüd aga on kasvandik ülekäte läinud (nagu keegi bin Laden ameeriklastel) ja juutidel põhjust järele mõelda.
Hamas pole ainult poliitiline üksus. Nagu sõsarorganisatsioonil Hezbollah’l Lõuna-Liibanonis, on ka Hamasil tugev koolide, lasteaedade jm sotsiaalsete teenuste võrgustik. Fatah’ juhitud Palestiina administratsioon ei ole sellist arendada suutnud.
Mis edasi saab? Hamas kuulutas, et relvi maha ei panda ning Iisraeliga läbirääkimisi ei alustata. Tehtud on vaid hämaraid vihjeid vaherahu võimalusele. Iisrael, USA ja Euroopa Liit omalt poolt välistasid suhted Hamasiga, kui too ei loobu vägivallapoliitikast. On selge, et rahvusvahelisse isolatsiooni ei taha palestiinlased jääda. Seni on palestiina omavalitsuse peamine finantstoetaja olnud Euroopa Liit. Kui Hamasi valitsus relvadoktriinile truuks jääb, võib ta mõne kuu pärast avastada, et on pankrotis. Teisalt ei julge doonorid abiprogramme ja juba kokkulepitud makseid katkestada – väidetavalt on Iraan ja Süüria mitteametlikke kanaleid pidi lubanud puudujääva osa katta. See aga tähendaks Palestiina alade libisemist nende riikide mõjusfääri.
Võib juhtuda, et suuremaid muutusi ei toimugi: lääneriigid Hamasiga ei suhtle, Iisrael jätkab oma ühepoolset Palestiina-poliitikat (meil pole kellegagi läbi rääkida, olla Ariel Sharon juudi asunike Gazast väljaviimise käigus öelnud) ja olukord ei muutu. Siis kaotab Hamas järgmistel valimistel kogu Palestiinas, nagu ta kaotas seekord Qalqiliya maakonnas.
Initsiatiiv on Hamasi käes. Küsimus on: kas Hamas muutub? Kas Hamas paneb relvad maha? Kas ta loobub ühest oma poliitilise programmi põhipunktist – Iisraeli riigi hävitamise plaanist? Kas Hamasi juhitud valitsus lõpetab enesetaputerrorismi propageerimise?
Hetkel vastused puuduvad. “Inshallah,” öeldakse Palestiinas. “Kui selline on Allahi tahtmine.”
Ent läänemaailm peab olema valmis järgmisteks muslimitest “äraostmatute” võitudeks araabia maade valimistel. Taani nupumehed Jyllands-Postenist on muslimiäärmusluse tõusule uut hoogu andnud ja lained loksuvad veel mõnda aega kõrgelt.
