Männe mäletamist mööda oli see 18. novembril, ta oli juba rohkem kui kuu vahi all olnud, kui uurija ta Pärnu politsei arestimajast välja võttis ja mainis, et tuleb tollis ära käia, kui aga sõit politseimaja juurest väljudes ei läinud mitte Riia maantee, vaid südalinna poole, pärinud Männe, kuhu minek, siis selgitanud uurija, et kuna Riia maantee on remondis, sõidetakse ringi, tee aga ei viinud lõpuks Papiniidu sillale, vaid hoopis silla alt läbi Tammiste poole.

Asfaltteelt keeras auto, kus peale Männe kriminaalasja uuriva tollitöötaja oli kaasas veel üks tema kolleeg, metsateele, mõne aja pärast peatuti karjääri juures, kus juba üks auto ees ootas ja Männe sõnutsi öelnud uurija, et mingu ta nüüd teise autosse, kus teda oodatakse.

“Oli ikka üllatus küll, kui ma autoukse lahti tegin ja seal istus sõber Juhan (nimi muudetud),” kirjeldas Männe, lisades, et autos selgus, et sõber oli Männele toonud õlut, natuke sinki ja juustu peale hammustamiseks, samuti suitsu ja siis istutud, maitstud õlut ja aetud juttu ning muuhulgas maininud Karl, et Männel polevat küll mingit mõtet niimoodi arestimajas sitsida, et parem ennast juba süüdi tunnistada, siis karistataks teda umbes 5000kroonise trahviga ja ta võiks sel juhul juba hommepäev arestimajast koju saada.