Romaaniülikool: Virginia Woolf “Proua Dalloway”
– Nüüd aga oli salapära neid tiivaga riivanud; nad olid kuulnud võimu häält; usu vaim oli liikvel, silmad kõvasti kinni seotud, suu laialt lahti. Keegi ei teadnud aga, kelle nägu oli nähtud. Kas oli see Walesi prints, kuninganna, peaminister?
– Inimesed ei tohiks puid maha raiuda. Jumal on olemas. (Sedasorti ilmutused pani Septimus ümbrike tagaküljele kirja.) Muuda maailma. Keegi ei tapa vihkamise pärast. Tee seda teatavaks (ta pani selle kirja). Ta ootas. Ta kuulas. Tema ees rinnatisel istuv varblane säutsus neli-viis korda Septimus, Septimus ja laulis siis noote venitades värskelt ja läbilõikavalt arusaamatus keeles, et kuritegu pole olemas; temaga liitus teine varblane, ja koos laulsid nad puudel kesk eluaasa jõe taga, kus uitavad surnud, arusaamatus keeles, veniva ja läbilõikava häälega, et surma ei ole.
– “Kuidas sa siis elad?” küsis Peter Walsh lausa värisedes; ta haaras Clarissa käed, suudles mõlemat kätt. Clarissa on vanemaks jäänud, mõtles Peter istet võttes. Ma ei lausu talle sellest sõnagi, mõtles ta, sest ta on vanemaks jäänud. Ta vaatab mind, mõtles Peter, ja korraga valdas teda kohmetus, [—-] Ta pistis käe taskusse, võttis suure taskunoa ja tegi tera pooleldi lahti.
Ta pole sugugi muutunud, mõtles Clarissa; seesama veider silmavaade; seesama ruuduline ülikond; ilme veidi võõrik, veidi kõhnem, vahest kuivem, aga ta näeb kohutavalt hea välja, ja pole sugugi muutunud.
Salapärane esmavisiit Eestisse
Ta tuli koguni ilma vaimse kehata, sest tema teoseid ei olnud sel ajal eesti keelde tõlgitud. Esimene tõlge raamatuna ilmus alles 1983. aastal. Ta tuli nähtamatuna, sest Ameerika kirjaniku Edward Albee (snd 1928) näidendi “Kes kardab Virginia Woolfi?” tegelaste seas Virginia Woolfi ju ei ole ega selgita seal keegi, kes oli Virginia Woolf või mis mõte on laulukatkel “Kes kardab Virginia Woolfi?”, mida absurdilik-strindbergiliku, hingeelupingetega laetud abieludraama peategelased Martha ja George aeg-ajalt kuuldavale toovad.
Näidendi lavastas Pärnu teatris 1977./78. aastal suure menuga Adolf Sˇapiro, peaosades särasid Linda Rummo ja Aarne Üksküla. See oli aeg, mil Eestis tehti suurt teatrit. Lai publik luges-koges selle tähendusi nii öeldust kui ka ütlemata jäetust. Virginia Woolfigi märgati, ta nimi jäi paljude kõrvusse kumama. See, et teda tõlgitud ei olnud, näitas juba ise, et temas pidi olema midagi sellist, mida võim ja ametlik kultuur eriti ei soosinud.
Kümmekond aastat varem tekkis Virginia Woolfiga seotud segadus Prahas. Albee oli vastselt (1962) kirjutanud oma näidendi ja külastas Tsˇehhoslovakkia Sotsialistlikku Vabariiki. Seal hakkas sel ajal tasapisi idanema ulm inimnäolisest sotsialismist. Näidendi tõlkijal tekkis julge mõte: ta pani sellele tsˇehhi keeles pealkirja “Kes kardab Franz Kafkat?”.
Nõnda siis aitasid Edward Albee, Virginia Woolf, tsˇehhi tõlkija ja Franz Kafka üheskoos üles ehitada vastuseisu totalitaarsele rezˇiimile – keeles, mille Woolf ja Kafka olid loonud XX sajandi algusveerandis teistsugust võimu trotsides. Pole vahet, võim on võim: vägi, vald, viha ja ülbus looduse ja inimese, ülluse ja ilu vastu.
Tänapäeva feminismi apostel
Habras inglanna Virginia Woolf avaldas 1929. aastal pikema essee “Oma tuba”. Uuema aja feminismi innukaimad võitlussalgad on selle õnnistanud oma manifestiks. Woolf aga ei lihtsustanud midagi. Realismi jutustuslaad teda ei rahuldanud, ta otsis vorme, mis juba iseendast looksid eelduse “teisele” sõnaandmiseks. Nii kogeb “Proua Dallowaygi” lugeja sedamaid, et midagi on märksa teisiti kui tavalises romaanis: Woolf hakkab jutustama ühe tegelase seisukohalt, kompab tema mõtteid, seejärel aga täiesti ootamatult võtab omaks teise tegelase vaatepunkti. “Teine” muutub ühtäkki “esimeseks”.
Selgub, et lugeja ei saa usaldada oma otsustusi, samastada end mõne kindla tegelasega. Tegelased libisevad tal käest, osutuvad keerulisemaks kui sotsioloogide skeemid, balzaclike romaanide inimtüübid. Ka lihtsaimal inimesel on ainukordne hing, igaüks on armastuse ootel. Jutustuses “Kew Gardens” (“Maailmakirjanduse lugemikus keskkoolile”, Koolibri 1993) registreerib Woolf inimesi, nende käitumist ja hingevarjundeid ühelt lillepeenralt teisele liikuva teo silmade kaudu.
Koos Marcel Prousti, James Joyce’i ja William Faulkneriga kuulub Virginia Woolf romaanikunsti uuendajate esirivvi kahe ilmasõja vahel – enam-vähem ainsa naisena pika meesterivi keskel.
Üks asi veel. Et meie Eesti kõrgseltskond on ajaloos vastne nähtus, siis on meil kaks eraldi sõna, “seltskond” ja “ühiskond”, millega tähistame seda, mil mõneski suures keeles on vaid üksainus nimetaja – inglise keeles siis society. Woolf kuulus ise inglise vaimueliiti, mis on ajaloos tihedaimal viisil põimunud võimueliidiga – seltskonda, mis on end üha kujutlenud ühiskonnaks, tegelikkuses aga võltsilt “omi”, üliülekaalukalt mehemõistuse vormitud reegleid “teisele”, ühiskonna loomulikule-nõrgemale poolele toorelt peale surunud.
Peaministriproua Clarissa Dalloway teab, et tal pole pääsu kohanemisest oma mehega ja seltskonnaga. Sellegipoolest püsib temas lõpuni sisemine mäss – see, millepärast siinilma tähtsad ja vägevad jäävad Virginia Woolfi, Franz Kafkat ja Juhan Liivi kartma ka aegadel, mis veel ees.
Elust ja loomingust
Virginia Woolf
(1882–1941)
•• Pärines kodust, mis oli tulvil raamatuid ja kõrgkultuuri.
Abiellus 1912. aastal ajaloolase Leonard Woolfiga. Nende kodu kujunes Londoni Bloomsbury linnajaos toonaseks vaimukeskuseks.
•• Avangardistlik-modernistlikust uuendusvaimust oli esmalt märgitud Woolfi romaan “Jacobi tuba“ (Jacob’s Room, 1922). Samal aastal ilmus James Joyce’i epohhiloov “Ulysses”. Joyce’i keelemängudega Woolf siiski kaasa ei läinud. Lähedasem oli talle Prousti algatatud süvapsühholoogiline, “teadvusvoolulik” laad, kuid ta oli Proustist õrnem, lüürilisem.
•• “Proua Dalloway” (Mrs Dalloway, 1925; e k Riina Jesmini tõlkes 1998) on Woolfi kuulsamaid romaane, kõrvuti romaaniga “Tuletorni juurde“ (To the Lighthouse, 1927; e k Malle Talveti ja Jaak Rähesoo tõlkes, M. Talveti saatekäsitlusega 1983, kordustrükk 2005).
•• Jutustustehnikas uuenduslikud ja vaimselt tihedad on ka Woolfi romaanid “Orlando” (1928; e k Riina Jesmini tõlkes 1997), “Lained” (The Waves, 1931; e k Riina Jesmini tõlkes 1999) ja “Aastad” (The Years, 1931).
•• Woolfi sügav mõtisklus meessoo ja naissoo ajaloolisest vahekorrast vaimuloomes, “Oma tuba” (A Room of One’s Own, 1929) on eesti keeles ilmunud kahel korral: eraldi raamatuna 1994 Malle Talveti tõlkes ja 1997 valimikus “Esseed”, milles leidub Jaak Rähesoo põhjalik saatekäsitlus “Virginia Woolf: Märksõnade valguses ja varjus”.
