Valter Ojakäär — muusikaentsüklopeedia K. A. Hermannist Ineseni
— Kui ma intervjuud ette valmistasin, sattusin segadusse. Kas ma räägin teie kui helilooja või kui muusikaajakirjanikuga?
— Ma pole end kunagi heliloojaks pidanud, muusika loomine pole kunagi olnud mu põhitegevus. Ma olen viiekümnendatest teinud raadiosaateid, hiljem ka telesaateid.
Tõele au andes olen kirjutanud ka lollusi. Minu üks esimesi katsetusi oli siis, kui kavatsesin kirjutada tutvustava artikli džässist. Tollal algas kodanlike natsionalistide jälitamine ja külm sõda ning soe vahekord ameeriklastega lõppes. Ma mängisin tollal džässorkestris.
Kirjutasin esimese artikli valmis, saatsin Sirpi ja Vasarasse. Mind kutsuti vestlusele ja tuli välja, et artikkel on ideoloogiliselt vildakas. Ütlesin, et võtame tagasi. Aga toimetaja ütles, et töötame selle ümber ja avaldame. Ta küsis, kas on koomilisi seiku. Tollal naeruvääristati džässi. Ma ütlesin, et on naljakaid laulupealkirju nagu “Avocado Seed Soup Symphony”. Tema korjas sealt paar pealkirja kokku ja kirjutas loo ümber, öeldes, et nüüd see sobib.
Orkestrikaaslased naersid, et sellist lollust pole nad varem küll lugenud. Aga mõni oli tõesti pahane. Ütlesin, et loost on minu oma ainult algus. Nii et minu tulek tollasesse ajakirjandusse oli täielik ebaõnnestumine. Ma usun, et keegi tollal alustanud ajakirjanikest ei saa öelda, et kõik, mis ta kirjutas, avaldati muutmata kujul. Ikka muudeti.
— Kas heliloojana olete “puhtalt pääsenud”?
— Ma olen kirjutanud paar laulu, mida ma kahetsen. Pärast seda, kui minu laul “Rannakolhoosis” oli saanud Venemaal kohutavalt popiks, hakkasin ma saama Venemaalt tekste. Viisaka inimesena püüdsin neid viisistada. “Kremli tähed” oli üks. Jumal tänatud, et need laulud kuhugi ei jõudnud.
Aga niipalju võin ma öelda, et inimesena, kelle ema ja õde olid küüditatud ja isa istus vangilaagris, ei pühendanud ma Leninile-Stalinile ega parteile ühtegi laulu. Aga oli kolleege, kes seda tegid. Motiiv polnud kuulsus või raha, vaid soov kindlustada seljatagust puhuks, kui keegi tuleb süüdistama, et sul on luukere kapis. Keskajal olid indulgentsid, need laulud olid samuti indulgentsid.
— Kuidas sai võimalikuks teie raamat “Popmuusikast”? Tolle aja kohta oli tegemist väga korraliku käsitlusega, mis on praeguseni loetav.
— See raamat ilmus eesti keeles. Lätlased tahtsid seda tõlkida – ei antud luba. Venelased tahtsid tõlkida – ei antud luba. Las olla eesti keeles, kes seda ikka loeb. See raamat müüdi läbi nädalaga. Esimese väljaande tiraazˇ oli (Ojakäär toob riiulist raamatu mõlemad trükid ja paneb lugemisprillid ninale ning hakkab arvudes järge ajama) 10 000 eksemplari, teise oma 40 000. Esimese kaanele tahtsin panna Elvis Presley pilti. Ei lubatud. See on ka üks (osutab kaanepildile) meie oludes tundmatu rokkar. Välismaal küllaltki tuntud. Mulle tehti ettepanek veel kolmas köide kirjutada.
— Mille põhjal te selle raamatu kirjutasite?
— Vaadake! (Sammume Ojakääru kabinetti raamaturiiulite juurde.) Mul oli välismaal väga palju sõpru, kes saatsid mulle kirjandust. (Ojakäär osutab seinatäiele eri ajastute muusikaentsüklopeediatele.) Mul oli pääs algallikate juurde. Siin on tohutult teatmikke. Väga palju džässi kohta. Olen ka ise kirjutanud Grove’i leksikonile artikleid Nõukogude džässist. Ma ei saanud kirjutada neid raamatuid ilma muusikat tundmata.
— Te kuulasite raamatus kirjeldatud muusika kõik läbi?
— Vaadake (Ojakäär osutab ülemistele riiulitele, kus on ridamisi pappkarpides magnetofonilinte) – need lindistasin ma ise Soome raadiost. Millalgi kuuekümnendatest aastatest alates. Kui mul midagi saamata jäi, siis mul oli ja on siiamaani hea sõber – Soome raadio fonoteegi juhataja Pekka Gronow. Mul polnud tollal isegi Bob Dylanit, siis ta tegi mulle koopia. Ta sai mulle ametlikult linte saata.
Kunagi sain ma saata linte Ameerikasse ja Inglismaale, aga hiljem see keelati ära, sest KGB oli teinud kindlaks, et lintide peale on võimalik teise, hiiglasuure kiirusega lindistada midagi, mis kõlab nagu kahin, aga mida on võimalik desˇifreerida – ühesõnaga Nõukogude-vastast materjali. See oli põhjus ärakeelamiseks.
Plaadikogu on mul tekkinud tänu sidemetele. Näiteks Tšehhis oli mul hea sõber, kes huvitus Nõukogude plaatidest. Tšehhid andsid välja palju head džässi ja poppi. Tegelikult on kõik need plaadid saadud vahetuse teel. Saksamaal oli mul üks väga hea sõber, kellega siiamaani oleme kirjavahetuses ja kes alati ostis plaate kaks eksemplari ja saatis teise mulle.
— Vello Salumetsa “Rockrapsoodiast” jookseb läbi, et olite kuuekümnendatel üks väheseid, kes suhtus biitmuusikasse soosivalt. Millised olid teie kui džässipõlvkonna esindaja esimesed kokkupuuted biitmuusikaga?
— See on kahe otsaga asi – kui ma orkestris mängisin, olin ma kümme aastat teistest noorem. Naissoo ja Oit olid minust viis aastat nooremad. Ja selles vanuses mängib see vahe mingit rolli.
Ma olin kuulnud Toivo Kurmeti laule, mida Joala väga kiitis, ja need olid head laulud. Oma kahetsuseks pean ütlema, et ma polnud sellel kuulsal Kosmose kontserdil (NSVL-i esimene rokifestival 1967. aastal Tallinnas kinos Kosmos – toim), mida ma tagantjärele kahetsesin.
Tartu levimuusikapäevadel käisin igal aastal, kuulsin In Sped ja muud tollast rokki. Aga varane rokk – ma olin sellest kõrval, mu huvi oli koondatud džässile. Kuid ma sain aru, et sellest pääsu ei ole, et see on vajalik. Kui välismaal tekkisid biitlid ja Rolling Stones, siis see protsess oli peatumatu. Seda nägi iga inimene, kes oskas mõelda.
Ma tellisin tollal ajalehte Sovetskaja Kultura. Seal kirjutati, et Inglismaal on mingi “džääs-ansambl” Bitlings. Biitlid olid valesti kirjutatud! Ühesõnaga, kõik tehti maatasa ja kirjutasid inimesed, kes neist asjadest mitte midagi ei taibanud.
— Kui palju te olete muusikakirjutistes eksinud või täppi kirjutanud? Kui paljud omaaegsed noored on ootusi õigustanud?
— Ma pole monograafiaid kirjutanud, aga artiklites olen kirjutanud Ivo Linnast, Tõnis Mägist. Seal pole ju mingit kunsti aru saada, et tegemist on andekate inimestega. Ma pole nii kergelt jää peale astunud, kui ma pole täiesti kindel olnud. Praegu vaatan, et Rannap kiidab seal üht noormeest, ju ta siis teab ja usub. Niisuguseid juhtusid ma ei mäleta, et oleksin täiesti eksinud.
Ma mäletan, kui Heidy Tamme ja Heli Lääts käisid raadios proovilaulmisel. Seal polnud mingit kahtlust.
Kui ma praegu kuulan näiteks Erkki-Sven Tüüri, siis see, milleks ta on suuteline, tuli esile juba siis, kui ta In Spes klahvpille mängis ja oma esimeste teostega välja tuli.
Samuti mäletan ma Arvo Pärti, ta oli raadios helirežissöör ja tema mittesüvamuusikateostes – ta kirjutas näiteks lastelaule –, oli kogu aeg see põhi olemas. Ta ei kirjutanud klišeede järgi, tegi omamoodi.
Või Peeter Vähi, vana rokkansamblimees. Või Sven Grünberg...
— Mille alusel kujunevad teie muusikahinnangud?
— Muusikat peab kuulama ikka tervikuna, kõiki komponente: meloodiat, harmooniat, rütmi, vormi. Kui oled muusikaga tegelenud, siis oskad seda komplekssena näha. Aga võib-olla on niisuguseid muusikuid, kes kuulajatena kahetsevad, et on profid, ja laskuvad liiga analüüsi ja kahandavad sellega vahetut naudingut, selle asemel et heita end muusika voogudesse ja lasta end kaasa kanda.
— Te olete kogu aeg ajaga sammu pidanud. Kas kusagil on ka piir?
— Ma hiljuti mõtlesin selle peale. Näiteks nende superstaaride ja megastaaridega – neid telesaateid ma ei vaata. Ma ei jõua nii kaua televiisori juures olla, et neid saateid jälgida. Minu aktiivne periood lõppeb Inese, Maarja ja Kaire Vilgatsiga. Tollal ma käisin veel Pärnus pikima öö festivalil, olin seal zˇüriis.
Valter Ojakäär…
… ja konservatoorium
•• “Kui ma keskkooli lõpetasin, polnud mul mingit kavatsust hakata muusikaga tegelema. Olin sisse võetud inglise keelest. Mul oli kavatsus minna Tartu ülikooli inglise keelt õppima. Et see ei teostunud, oli sõja süü. Tartusse oli võimatu minna. Lihtsam oli minna Tallinna konservatooriumi.”
… ja 1940
•• “See oli see moment, kui tuli otsustada, mida teha. Suurem osa otsustas valesti. Mina nende hulgas. Kui juba täiskasvanud inimesed – me olime sellal 16–17-aastased – otsustasid valesti, keda siis süüdistada? Varese kõne, mille ta peaministriks saanuna pidas, oli eestimeelne. Ma järeldan sellest, et nad ei kujutanud ette, et järgmisel kuul tõmmatakse meid Nõukogude Liitu. Väga paljud elasid selle illusiooni tähe all, et hea küll – tuleb ENSV, kujutati ette rahvademokraatiat. Mäletan üht rahvakoosolekut Pärnu rannapargis, kus esinesid vabanenud poliitvangid-revolutsionäärid. Tollal oli komme kõnelejale küsimusi esitada. Keegi hüüdis: “Kas nüüd tuleb Nõukogude Liiduga ühinemine?” Kõneleja vastas: “Ei – iseseisev ENSV.” Kaks võimalust: kas ta valetas või ta ise uskus seda. Mina kaldun uskuma, et ta sel hetkel eufoorias lootis seda. Need inimesed teadsid väga hästi, mida Stalin oli 1937. aastal teinud, mis juhtus Anvelti ja Pöögelmanniga. Kingissepp lasti siin maha, ent kui ta oleks saanud põgeneda Liitu, oleks ta seal maha lastud.”
… kunagisest bändikaaslasest Raimond Valgrest
•• “Ma olen täitsa veendunud, et Valgre laulud pole põrmugi halvemad kui näiteks Irwin Berlini ja teiste Ameerika lööklauluautorite omad. Seda on juba nende laulude saatus näidanud, et nad on midagi enamat kui tavalised lööklaulud. Ta kirjutas oma laule huvi ja veendumusega. Need on nagu päevik. Ma olen veenunud, et kui ta oleks olnud mõnes teises ühiskonnas...
•• Tema kohta on levinud legend, et Eesti ajal kõlasid tema laulud raadios ja ta oli populaarne helilooja. Mitte põrmugi! Teda hakati mängima alles pärast 1945. aastat, ta tõi oma lood meie raadioorkestrile mängida. Ta oli väga tagasihoidlik ega nimetanud end kunagi heliloojaks.
Valgre kirjutas esimesi laule ka saksa keeles, hiljem proovis ka inglise keeles kirjutada. Kui ta poleks sattunud Venemaale ja kogu seda jama seal läbi teinud – ta oli väga õrn inimene, kergesti murduv –, oleks ta Saksa okupatsiooni siin oma pilliga ilusti üle elanud ja tal poleks seda traumat olnud.
•• Meie esimesel kohtumisel pärast sõda, 1945, ei märganud ma, et ta oleks muutunud. Hiljem ütles ta sõber Georg Metsalu, et see pole enam see Valgre. Tol perioodil tekkis tal palju suuri jootjaid-sõpru. Ma võrdleksin seda kasiinopalavikuga. Lõpuks andis ainult alkohol talle eluks vajaliku põletisaine. Ta tuli mulle vastu Pärnu maanteel Tammsaare pargi juures – muidu saime kokku, ajasime paar sõna juttu –, kuid seekord ta tuli, vaatas kuhugi kaugele, oli näost kollakasroheline, ja ma ei pidanud teda kinni. Ma ei teadnud, mida temaga sel puhul rääkida... Lõpp oli juba lähedal.
… ooperist “Kuningal on külm”
•• “Asi, mis mu südant on viimasel ajal hakanud vaevama ja mille ma olin neljakümneks aastaks ära unustanud, on see, et ma kirjutasin 1967. aastal esietendunud ooperi “Kuningal on külm”. Tammsaare näidendi alusel kirjutas libreto Ain Kaalep. Sellega avati Vanemuise uus maja Tartus. Vanemuise kunstiline juht Kaarel Ird oli kõva reklaamimees ja hoolitses, et etendusest ei räägitaks ainult siin Eestis, vaid ka Leningradis ja mujalgi Venemaal. Seda ooperit taheti lavastada ka Ida-Saksamaal.
•• See etendus üle kolmekümne korra ja oleks veelgi etendunud, kui üks peategelane, neitsi Angela, poleks läinud sünnitama. Ird oli väga õnnetu, et pidi ooperi kavast maha võtma. Hiljem tuli see küll uuesti lavale, kuid asjal oli soojendatud supi maitse küljes. Meie kohalik arvustus oli minule isegi ootamatult ülistav. Ka ajakirjad Muzõkalnaja Zˇizn ja Sovetskaja Muzõka olid väga leebed. Ooper sai ka üleliidulise preemia.
•• Mul ei ole mingit põhjust seda teost häbeneda, see ooper on täiesti ajatu – kõik see lehmakauplemine ja poliitilise profiidi hankimine ei kao kunagi.
Valter Ojakääru viis raamatut
•• ”Džässmuusika” (1966)
•• “Popmuusikast” (1978; 1983)
•• “Vaibunud viiside kaja.
Eesti levimuusika ajaloost 1” (2000)
•• “Omad viisid võõras väes. Eesti levimuusika ajaloost 2” (2003)
•• “Sirp ja saksofon. Eesti levimuusika ajaloost 3” (2008)
Valter Ojakäär
•• Sündinud 10. märtsil 1923 Pärnus
•• 1930–1941 Rääma algkool, poeglaste progümnaasium ja gümnaasium
•• 1939–1942 esimesed orkestrid Pärnus, sh juunis 1941 Raimond Valgre orkestris
•• 1942–1943 klarnetiõpingud Tallinna konservatoorimis ja muusikutöö John Pori orkestris
•• 1943–1944 mobiliseeritud Saksa sõjaväkke
•• 1944–1945 orkestrid Pärnus ja Tallinnas
•• 1945–1970 saksofonigrupi kontsertmeister Eesti Raadio estraadiorkestris
•• 1951–1956 kompositsiooniõpingud konservatooriumis
•• Alates 1951 saated Eesti Raadios ja ETV-s
•• 1982–1992 Kalevi bigbändi juhataja
Helilooming:
•• 1955 klaveritrio tsükkel “Hommik läheneb”, romansse eesti luuletajate tekstidele
•• 1956 avamäng sümfooniaorkestrile Eduard Vilde romaani “Külmale maale” ainetel
•• 1964 kontsert saksofonile ja sümfooniaorkestrile
•• 1967 ooper “Kuningal on külm” (Ain Kaalepi libreto A. H. Tammsaare järgi)
•• 1969 “Alla improvisata” klaverile
•• 1970 Süit altsaksofonile ja kammerorkestrile; “Duettino per due quartetti”
•• 1973 romansitsükkel “Klaasmaastikud” (A. Kaalepi tekst)
•• 1977 muusikal “Suveöö ilmsi”
•• 1980 muusikal “Winnetou”
•• 1986 dzˇässvariatsioonid saksofonikvartetile
•• 1987 operett “Maskeraad Ungrus” (Ardi Liivese libreto)
•• 1988 akordionipala “Liblika lend”
•• Ojakäär on kirjutanud ka mitmeid levilaule, millest kuulsamad on “Sõit pilvelaeval” (kuulus 2004. a laulupeo kavva), “Meeletu maailm”, “Olematu laul” jt
