Ants Antson: riik peaks abi andma eelkõige edukatele spordialadele

Esimene eestlasest taliolümpia kuldmedalimees Ants Antson ei tunne kunagiste aegade pärast piinlikkust. „Igaühe sekundid jäävad tema aega,” muigab ta.

•• Ants, kas sa oled kunagi katuse all tehisjääl pikkade uiskudega sõitnud nagu see tänapäeval enam-vähem üldine on?

Ei ole. Tehisjääl sõitsin esmakordselt oma suurimat võitu saades Innsbrucki taliolümpial 1964. aastal. Ent rada oli muidugi väljas, sest tol ajal polnud kiir­uisutamine tubastesse tingimustesse jõudnud. Meie ajal sõideti rekordeid kõrgmäestikus Medeos või Davosis. Mäestiku hõredama õhu soodustavast mõjust oldi teadlikud. Päris kiviajal me nüüd ka ei elanud.

•• Praegused keskastme kooli­jütsid ei pruugi 71-aastase Ants Antsoni nime teada.

Ma usun ka. Tänane päev pressib igal elualal sisse, vanad või päris vanad tegijad ununevad kiiresti. Kui peegli ette lähen, ei pruugi ma isegi kohe aduda, kui vana mees sealt vastu vaatab. Või omavanuste hulgas olles. Enne jõule austas linn raekojas hooaja paremaid sportlasi. Vaat seal võis aru saada, kui noored on tegevsportlased. Mind ei pruugita tõesti tunda. Kui paljud tänased noored on kiiruisutamist nn live’ina näinud? Vist mitte keegi! Seda ala meil ju pole.

•• Kas sul piinlik pole, et praegused naiskiiruisutajad teeksid sinu enam kui neli aastakümmet vanadele aegadele uhkesti ära? Sinu margiks oma lemmikdistantsil 1500 meetris jäi 2.07.2, praegune naiste maailmarekord on 1.51,79...

Piinlik pole küll põrmugi. Sekun­did jäävad ikka omasse aega. Nagu ei saa võrrelda tegijaid, ei saa võrrelda olusid. Klappuisud, terasid saad valida vastavalt jääle – need võimalused olid meie ajal tundmatud. Sisehallidest, kus jää valatakse veega, millest on kõrvaldatud kõik libisemist takistav, oli juba juttu. Kombinesoonide materjal... Pole mõtet võrrelda võrreldamatut.

•• Kümmekond aastat pärast Innsbrucki olümpiavõitu ajasime pikema loo tarvis kaua juttu. Tollal oli meeste 1500 m  maailmarekord viidud 1.55 sisse, praegu on sõidetud juba alla 1.42. Kuidas sa ise oleksid sõitnud nüüdsetes oludes nüüdse varustusega? Ma saan muidugi aru küsimuse spekulatiivsusest.

Alla kahe minuti ehk küll. Kui vaatan telekast, missugustest ringiaegadest koosneb 1.42, siis näib selline aeg lausa imena. Tundub, nagu teine ja kolmas ring tuleksid vaid libisemise inertsist. Et kogud esimesel ringil kiirust ja edasi lähed hooga... Viimane ring on muidugi alati raske. Oli minu ajal ja on ka nüüd. Ma ei hakkagi pakkuma, kui kõrgele need rekordid kord aetakse. Juba praegu on põhiküsimus, kuidas nende kiiruste juures kurvis rajal püsida. 500 meetris seda sageli ei suudetagi.

•• Alles mõni nädal tagasi viidi Eesti rekord 1500 meetris esmakordselt alla kahe minuti, kui Mart Markus uisutas 1.58,15.

Kõige enam maksab see, missuguses konkurentsis need ajad on tehtud. Meie omad sõidavad oma aegu nurgatagustel võistlustel Hollandis või Saksamaal. Ma ei ütle seda halvustamise pärast või kahjutundest, et mu rekordid üle sõidetakse. Tundsin isegi siirast rõõmu, kui Aleksander Miti ja Christfried Burmeistri iseseisvusagsetest markidest või Nikolai Matvejevi sõjajärgsete aastate Eesti rekordeist hakkasin jagu saama.

•• Millal sul endal pikad uisud viimati jalas olid?

Kindlasti rohkem kui 30 aastat tagasi. Ei tõmba enam kiiruiskudele, kuigi füüsiliselt kannataks ehk hoolimata põlvedest veel hädaga sõita. Ma ei taha enam kiiruiskudele, sees on mingi küllastatus, koguni tõrjuv hoiak. Eks ole sõidetud ju küllalt.

•• Aga hokiuisud, mis pole sulle kui kunagisele Eesti noortemeistrile sellel alal ju mitte võõrad?

Jaa, hokiuisud oleks juba teine asi. See on omamoodi veider, et kiiruisutamistreeneriks pole ma kunagi tahtnud saada ega ole sellel tööl ka päevagi olnud, kuid hokitreeneri ametit olen pisut pidanud. Kohe pärast karjääri lõppu kusagil 1969. aasta paiku olin mõnda aega noortetreener. Elukohajärgse sporditöö raames, nagu tollal öeldi. Ja hokist, treeningutest, võistlustest ja sellest seltskonnast on tänaseni parimad mälestused. 22. keskkoolis oli väga kõva hokisats.

•• Vihjasid põlvedele. Kas vigastused on kaasavara tippspordi aastatest?

Vasaku jala põlv, mis on kiiruisutamises tugijalg, on läbi. Nii et pärand küll. Kuid see-eest ajan prillideta läbi.

•• Enne sinu hiilgeaegu seisis kiir­uisutamine Eestis hamletliku probleemi ees. Nagu praegu, tegeles alaga salgake harrastajaid, kes püüdsid trotsida olusid.

Nii see oli. Kusagil 1955. aastal nägin Spartaki raskejõustikumajas teadet, et Olaf Olmann otsib oma gruppi noori ja andekaid kiiruisutajaid. Panin end kirja, kuigi olin teistest vanem. Selgus ka, et andekaks mind ei peetud. Oll (Olmann – toim.) on hiljem öelnud, et erilisi eeldusi ta minus alguses ei näinud – peale hea tervise. Jäähoki hakkas siis kõrvale jääma, kuid kergejõustikku tegin suvel edasi. Olin nooremana tegelenud paljude aladega. Koplis, kus üles kasvasin, oli poiste seas spordihuvi tollal valdav, sest ega õieti muud teha polnudki. Mul oli „isiklikke rekordeid” igal võimalikul alal mitu märkmikku täis kirjutatud.

•• Näiteks sinu margiks 3000 m takistusjooksus jäi 9.10,8, mis annaks Eesti tänavuse hooaja edetabelis esikoha!

Võitsin sel alal Eesti meistrivõistlustel medaleid. Teistega võis joosta, ainult Hubile (Hubert Pärnakivi – toim.) ma vastu ei saanud. Ka esimese järgu täitsin kergejõustikus varem kui kiir­uisutamises.

•• Praegused noored võivad imeks panna, et sina harjutasid oma nooruses kiiruisutamist Snelli tiigil või karjääriaukudes. Enne treeningut tuli jää endal puhtaks lükata?

Puhtakslükkamine oli soojenduse eest. Keegi meist ei pidanud imelikuks, kui otsisime harjutamisvõimalusi ise või hoolitsesime jää eest. Me ei osanud paremat tahta. Eesti meistrivõistlusi peeti tollal niisugustes paikades nagu Elva või Purgatsi järv Aegviidus, aga ka Sillamäel, kus meid alati hästi vastu võetud. Üks rahvas ikkagi. (Antson mugistab mõnuga naerda.) Rada tehti ka Tallinnas lastestaadionile.

•• Ühe teemaga lõpetades: kas Eesti kiiruisutamine elab veel?

Tippspordi mõistes ei ela. See oleks võimalik ehk siis, kui meil oleks normaalse ringiga jäähall. Ent seda oleks palju tahta. Huviliste ringis ei keela ju keegi alaga tegelemast. Märgiksin, et kiiruisutamine on Eestis alati olnud väheste harrastus.

•• Koguteos „Uisutamine”, mis saatuse pilkena ilmus 1964. aastal just enne Antsoni suuri võite, väidab, et 1930. aastal osales Eesti meistrivõistlustel A-klassis kaks ja B-klassis viis sportlast. Ega neid sinu ajalgi palju rohkem polnud?

No just. Olid üksikud fanaatikud, kes tegid olude kiuste tõsist tööd. Meie hooaeg oli maru lühike, sõltudes täielikult talvest. Kui hiljem NSV Liidu koondisse sain, läksid tingmused muidugi teiseks. Siis lisandus asjatundlik juhendamine – kuigi ma ei ütle Olli kohta ühtki paha sõna. Inimestena me omavahel klappisime nagu ka Liidu koondises Boriss Šilkoviga.

•• Võitsid 1964. aastal olümpiakulla ja tulid mitmevõistluses Euroopa meistriks. MM-võistlustel Helsingis kukkusid aga sprindis ja jäid sulle määratud tiitlist ilma. Norralaste antud Oscar Mathieseni auhind hooaja parimale oli aga sinu. Ühes omaaegses usutluses märkisid, et su hiilgeaastal rikuti sind pisut ära. Kõik korrutasid: sa oled parim, sa oled parim!

See võis pisut nii olla küll. Mind veeti ühelt kohtumiselt teisele, varem olin täiesti tundmatu kuju. Moskva lauaülemad lasksid mul kuu aega üksi Norras olla. Seal oli kaks võistlust, aga muidu üksainus austamine. Sain lähemalt tuttavaks nende tippude, kuulsa Kupperni, Knut Johanneseni, noorema Per Ivar Moega, pikkade distantside suurkuju Fred Anton Maieri ja Magne Thomasseni või Nils Aanessiga.

Arvamusele, et tunnustamisega liiga tehti, on ka tõestus. Mu treeningkoormus hooaja teisel poolel ja suvel langes. 1965. aasta hooaeg kukkus viletsasti välja.

•• Tuleme tagasi aastasse 1963, mis oli sinu jaoks murdepunkt. Enne seda kõndisid sa liidu koondises noateral. Püsisid seal mitte niipalju tulemuste tõttu, vaid sellepärast, et olid koondises ainus Balti riikide uisutaja ja parajasti peeti lugu spordigeograafia laiendamisest. Mis sellel hooajal juhtus?

Saime maavõistlusel Norralt koleda laksu, mina olin 15. ehk eelviimane. Maailma tippmargi teinud Aanessilt sain lüüa üheksa punktiga. Selgus, et norralased olid treeningkoormusi kõvasti suurendanud. Räägiti, et ligi kaks korda. Koondises pandi suvel selline press peale, et vanemad mehed peale Eduard Matussevitši sellele vastu ei pidanud. Esile tulid uued mehed: Jumašev, Kaplan, Ostašev jt. Mina nende seas. Muidugi oli risk enne olümpiahooaega nii toimida, kuid minu seisukohalt see ennast õigustas. Olin talvel varasemaga võrreldes teine mees, tehes oma parima hooaja.

•• 1962. aasta suvel sõitsid rattaga 1200 km ja jooksid krossi 25 tundi, järgmisel suvel olid need arvud 5200 km ja 120 tundi.

No vaat, teine tera. Aga pidasin vastu, sest põhi oli mul hea.

•• Kas võid öelda, miks 1964. aasta hooaeg sinu parimaks jäigi?

Olen sellele palju mõelnud. 1965. aasta kohta ütlesin, et see oli kehv. Treener Šilkovi naine andis oma mehele valida, kas tema või Antson. Šilkov valis naise, kaks hooaega harjutasin ilma temata. See oli kindlasti üks põhjus. Tõenäoliselt lõi mingil perioodil ületreening välja. Kui Šilkov 1967. aastal kiiruisutamise juurde tagasi tuli, algas ka minu uus tõus: olin neljas nii EM- kui ka MM-võistlustel. Grenoble’i olümpiatalvel 1968 olin väga heas hoos. Jaanuaris tegime Matussevitšiga Medeos maailma kõigi aegade teise ja kolmanda tulemuse suures mitmevõistluses.

EM-il põrusin täiesti, selle võistluse pidanuksin vahele jätma. Kuid sellised asjad polnud siis veel sportlase otsustada. Kolm päeva enne olümpiat korraldati koondise katsevõistlus, kus lõin teisi 1500 meetris kahe sekundiga. Sõitsin vihaga, sõitsin end tühjaks. Tean tänaseni, et ilma selle õnnetu katsevõistluseta oleksin olümpial hõbeda saanud. Verkerki ma ilmselt poleks võitnud.

•• Ütlesid pärast Grenoble’i olümpiat mõnele valgekraele raskeid ja karme sõnu ja nii olid koondises veedetud aastad sinu jaoks möödas. Mis maitse sul sellest asjast nüüd suus on?

Suhtun olnusse rahulikult, sest milleks parastada. Sport on andnud mulle palju sõpru eeskätt Eesti tippude seas. Aeg-ajalt on mõnus juttu puhuda. Kunagiste võistluskaaslastega olen aeg-ajalt samuti trehvanud. Ma ei käinud viimastel talimängudel Torinos, kuid muidu olen alates Albertville’ist neid sageli väisanud. Näib, et minagi olen mõnel meeles. Üle aasta tagasi käisid siin Hollandi ajakirjanikud. Olümpiavõit on muidugi üksik­asjadeni meeles.

•• Sa ei jaga sageli usutlusi. Kas Antsoni teest ja tööst võib kunagi ka midagi pikemat lugeda?

Kogun materjali ja katsun midagi autobiograafialaadset kirja panna. Vahest nii kolme aasta pärast saab seda ehk ka lugeda, mõned kirjastajad on huvi tundnud. Kribin pastakaga paberile, arvuti taha ei soovi astuda. Kuigi laptop on olemas, kui erru läksin, siis kingiti. Ja tööl käies ma ka arvutit kasutasin. Ent pastakas tundub käepärasem.

•• Kas oskad nimetada mõnda tippsportlast peale vene tõstja Juri Vlassovi, kes on ise oma loo kirja pannud?

Ega ei oskagi. Seda põnevam on ju proovida.

•• Kindlasti oled Eesti väheste kiiruisuharrastajate jaoks püha mees?

Mulle küll ei meenu, et keegi oleks paljudel aastate jooksul minult mingis kiiruisutamisse puutuvas asjas nõu või abi küsinud. Küllap saavad oma tarkusega hakkama. Tänastest harrastajatest olen paari lühikest videolõiku näinud. Kehaasend tundub algajate kombel kõrge olevat, kui siit eemalt õpetada tohin...

•• Vancouveri talimängud on tulekul. Miisugused ootused sul on? Elad kaasa?

Ootan huviga. Ja usun, et Kristina Šmigun-Vähi ja Andrus Veerpalu saavad kahe peale medali või teise. Siis peaksime vägagi rahul olema.

•• Mida arvad Eesti spordi praegusest seisust? Olümpiakomitee auliikmena pole sa neist asjadest ju kaugel.

Masu ajal on raha vähe, spordi toetamine on kokku tõmmatud. Olen vahel endamisi mõelnud, et peaksime kastma seda taime, mis kasvab. Riigil pole mõtet püüda piskuga toetada kümneid ja kümneid alasid, vaid anda abi eelkõige edukatele spordialadele. Missugused need on, me ju teame. Mitte et ma soovitaksin midagi ära keelata. Ei, harrastada saab kõiki alasid, kuid tasub mõelda, kas kõiki maksab toetada.

•• Sealhulgas kiiruisutamist?

Nojah, nüüd jäin vahele. Aga olgu, ka kiiruisutamist.

Võidud ja tunnustused

Ants Antson

olümpiavõitja

•• Sündinud: 11. novembril 1938

•• Kool: Tallinna 22. keskkool (1957), TpedI (1975)

•• Treenerid:

Olaf Olmann, Boriss Šilkov

Saavutused:

•• 1964. aasta Innsbrucki tali­olümpia kuld 1500 meetris (2.10,3). 1964. aasta Euroopa meister  mitmevõistluses, võitnud üksikaladel ühe esikoha, kaks teist ja kolm kolmandat kohta. MM-võistlustel on Antson saanud üksikaladel kaks pronksi. 1967. aasta neljas mitmevõistluses nii EM- kui ka MM-võistlustel. N Liidu meister mitmevõistluses, Eesti meister 1957–1963.

•• Püstitas maailma tippmargi 3000 meetris (4.27,3), 1500 m (harilikel radadel) 2.11,2 ja väikeses mitmevõistluses (176,094 punkti). Muud isiklikud rekordid: 500 m 40,7, 1000 m 1.31,6, 1500 m 2.07,2, 5000 m 7.34,8, 10 000 m 15.57,7, suur mitmevõistlus 177,198. Oli Innsbrucki OM-il 10 000 m-s viies ja 1968. aasta Grenoble’i OM-il 1500 m-s 12.–13.

•• Kergejõustikus võitnud Eesti meistrivõistluste medaleid 3000 m takistusjooksus, tippaeg 9.10,8.

Aunimetusi:

•• Oscar Mathieseni auhind hooaja parimale kiiruisutajale maailmas 1964, Eesti parim sportlane 1964, Eesti olümpia­komitee auliige.

•• Eesti Punase Risti II klassi teenetemärk.

Töö:

•• 1970–1972 Kalevi treener,

1973–1977 Kalevi treki jalgrattakooli direktor, 1977–2000 linnarajooni spordijuht Tallinnas.