Jalutuskäik vikerkaarel

Kõigi eelduste kohaselt saab Tallinnast roheline pealinn. Kui vaadata Tallinna ja eri linnaosade üldplaneeringuid ja arengukavu, siis on loota, et Eesti pealinnast saab kunagi ka tõeline merelinn ja see, kes armastab liikuda kõige odavamal viisil – kõndides või jalutades –, võib tulevikus kõndida linna Viimsi valla poolsest piirist mööda rannapromenaadi Kopli poolsaare tippu.

Ent kui keegi praegu nt Tartust või Helsingist Tallinna kolib ja harjumuspäraseid pikemaid „patseeringuid” ette võtta tahab, jääb ta peagi tammuma vanadele marsruutidele. Vanalinna elanikud tiirutavad turistidemurrus trügides Toompeal või kõnnivad Snelli tiigi ääres. Kesklinna elanik suundub tõenäoliselt Kadriorgu, kus ees jalutab juba hulk lasnamäelasi. Pelgulinna omad on ilmselt Stroomi metsa ja ranna patrioodid, Õismäe rahvas tiirutab ümber tiigi ja liigub Harku järve kallastel (paraku ei saa enam kuiva jalaga ümber järve kõndida), aga miks mitte ka Rocca al Mare poole viival rannateel, mustamäelastel on õige mitu jalutuskohta, mida teinekord tuleb ka nõmmelastega jagada. Pirita rahvale jääb muu linnarahvaga kahasse Pirita tee rannaäär. Tundub, et seda polegi nii vähe. Aga tõeliselt mõnusaid jalutuskohti ikkagi napib.

Kõige nukram ongi vist Kristiine kandi inimestel ja  lasnamäelastel – viimati nimetatutele, jah, on Kadriorg  ja Pirita  tee kõige paslikum. Ent tegelikult on just Kadriorg ja Pirita tee nii jalakäijate kui ka kergeliiklusega üle rahvastatud. Uus seadus, mis lubab jalgratastel kõnniteedel liigelda, jalutajale kindlasti ei meeldi, sest seadusse lisatud nõue, et jalgrattur liiguks kõnniteel jalakäija kiirusega, on üpris absurdne ja vaevalt seda täitma hakatakse.

Autoga trenni

Ega sihitu jalutamine meil eriti populaarne olegi, vahest ka päris mõnusate jalutuskohtade vähesuse ja ülerahvastatuse tõttu, ning ega ka meie kliima alati aeglast kõndimist soodusta. Ja mis inimene see ongi, kes niisama mööda linna ringi uitab? Kõigil on tänapäeval kiire. Kui liikuda, siis ikka autoga. Kuigi teinekord paneb imestama, et sõidetakse autoga trenni ja higistatakse kinnises ruumis, selle asemel et hommikul varem tõusta ja jalgsi tööle minna. Aga kiiruses on oma võlu ja kindlasti pakub rulluisutamine või nobe rattasõit paljudele suuremat naudingut kui jalutamine. Ja teisest küljest: mis mõnu on liikuda kitsukesel tolmusel kõnniteel keset suurt autoliiklust ja müra? Sellest kirjutas juba nõukaajal väga vaimukalt Mati Unt, kui oli otsustanud jala kõndimise tervislikkust silmas pidades koos kauni näitlejannaga mööda Paldiski maanteed jalutada.

Võib-olla puudub meil ka vastav traditsioon. Venemaal on suureks ühiseks jalutamisvormiks saanud ja suuresti ka jäänud nn narodnoje guljanje, mis eestlase pigem muigama paneb. Kuid on olnud ka siinmail teistsuguseid aegu. Vähemasti Tallinnas. Vanasti olevat õhtune  linnatänavatel jalutamine olnud noortele üks armastatumaid tutvumisvõimalusi. Siis ei kogunetud veel troppi ühte paika seisma, vaid liiguti ringi, vaadati teisi ja näidati ennast. Nii mõnigi eelmise Eesti Vabariigi aegne inimene on meenutanud, kuidas õhtul ennast üles löödi, paremad hilbud selga pandi ning mööda Harju ja Viru tänavat jalutama mindi. Vaadati poodide vitriine, teise silmaga ka vastutulijaid ja juba haakisidki noormehed ennast neile silma hakanud kenade neidude sappa, et tutvust teha.

Jalutamiskombe elujõulisust võib praegugi kohata meie teatrite ja kontserdisaalide jalutusruumides, kus vaheajal ringiratast patseeritakse. Mujal teatrites käies ei ole ma mäletamist mööda sellist asja kohanud. Mõni mittekohalik küll imestab sellise tava üle, aga allakirjutanu on lapsest saadik teadnud, et korralikus teatris vaheajal just nii toimitaksegi.

Ent kui minna veelgi kaugemasse minevikku ja lugeda kas või Eduard Bornhöhe võluvaid Tallinna-lugusid, siis on seal jalutamine üks osa seltsi- ja muiduelust. Umbes nagu meil praegu õhtune telerivaatamine. Teatavasti kuulus kaugetel aegadel iga endast lugupidava meesterahva juurde jalutuskepp, seesama kurikuulus Kiire „patseertokk”, mis tal Vene raudteel sisse vehiti.

Mõneski lõunapoosemas linnas on ka õhtuse tänaval jalutamise komme seniajani säilinud, rahvas kõnnib lihtsalt kindlat teed mööda ringiratast, samamoodi nagu meil teatri jalutusruumis, vestleb ja vahetab vastujalutajatega tähendusrikkaid pilke. Ilusal õhtupoolikul ei peeta paljuks ka piknikukorv ühes võtta ja end mõnes parginurgas mõnusalt söökide-jookide taga sisse seada.

Soomlased jalutavad

Jalutamist (ja mitte ainult kepikõndi) harrastatakse agaralt ka meist põhja pool. Helsingi kesklinnas on üks armastatumaid jalutusvõimalusi Töölö lahe ümber kõndimine. Kuid ka uutes linnaosades leidub ruumi jalutajatele, imekena on näiteks Pikku Huopalahti, kus on mõeldud igas vanuses ja koosseisus jalutajatele ja mis teenindab just selle kandi elanikke. Suurt, elamukvartali keskele jäävat parki, mis on rajatud endisele soomaale ja lahesoppide äärde, ühendavad hooldatud teerajad, talvel aga lahtiaetud suusateed naabruses asuva metsaalusega, nii et linnainimesest jalutaja leiab ennast ootamatult keset loodust.

Kindlasti oleks igat masti arendajatel olnud kasulikum kogu see kant täis ehitada ja majade vahele vaid üksikud õuemururibad jätta, aga seda teed ei ole mindud. Korrusmajadki on suhteliselt väikesed, madalad ja hoolimata sellest, et enamjaolt on tegemist paneelehitistega, pakuvad oma vaheldusrikkuses jalutajale ka silmailu. Küllap on seegi üks võimalus valglinnastumisele vastu seista, muutes linna enda elamisväärsemaks ja inimlikumaks.

Ikkagi kutsun ka tallinlasi üles rohkem jalgsi liikuma, lihtsalt jalutama. Kodulinn paistab jalutajale hoopis teistsugune kui autosõitjale. Silm märkab nii head kui ka halba. Aga mis peamine, tõhus  jalutuskäik paneb pea tööle ja mõtted liikuma. Või unistama sellest, et Tallinna kohal kõrguks jalutajate tarvis vikerkaar, mis viiks meid üle kõige tihedamast liiklusest ja hallimast argipäevast.