Jutt Venemaa Kaug-Ida hiinastumisest on müüt
Pärast Nõukogude Liidu lagunemist on Venemaa Kaug-Idas üles kasvanud terve põlvkond inimesi, kes on käinud korduvalt Hiinas, aga pole kordagi jõudnud Moskvasse. Nad mõistavad paremini hiinlasi kui Moskva otsuseid.
„Kaug-Ida jaoks on teisel pool Uuraleid asuv Venemaa nagu kergelt müütiline paik – see eksisteerib, aga on väga kaugel,” ütleb Habarovskis asuva Vaikse ookeani riikliku ülikooli politoloog Leonid Blehher. Habarovskist sõidab Venemaa lihtrahva lemmiksõiduvahend rong pealinna Moskvasse kuus päeva.
„Meie jaoks ei ole naabrid Uuralid, vaid Heilongjiang,” ütleb Blehher. Heilongjiang on Kirde-Hiina provints, millel on kõige pikem piir Venemaaga.
Tuimad arvud näitavad Venemaa Kaug-Ida seisukohalt masendavat olukorda. Kolmes Venemaa vastas asuvas Kirde-Hiina provintsis elab ligi 110 miljonit inimest. Venemaa Kaug-Ida oblastites on aga ainult 6,5 miljonit elanikku ja seegi arv väheneb. Loogiliselt võttes peaks Kaug-Ida hiinlastest kubisema. Vähemalt levib selline arvamus. Aga see ei ole nii!
Venemaa on üle riigi seadnud välistööjõule ranged piirangud ja eriti kehtib see hiinlaste kohta Kaug-Idas. Näiteks Saksamaa-suuruse Amuuri oblasti kvoot on kõigest 16 000 välismaalasest töötajat.
„Neist hiinlasi on maksimaalselt 4000 inimest,” ütleb Vene-Hiina sõprusühingu Amuuri oblasti osakonna juhataja, suure turismifirma Fööniks direktor Aleksandr Kival. „Mis hiinlaste invasioonist me sel juhul räägime?”
Blagove?t?enskis asuva Amuuri ülikooli andmeil töötas 2007. aastal Kaug-Idas kokku 54 000 hiinlast. Nende arv pole praeguseks kindlasti eriti suurenenud.
Äkki siis elab ja töötab suurem osa hiinlasi Kaug-Idas illegaalselt?
Enamik intervjueeritavaid väidab, et nii võis see olla Venemaa jaoks segastel 1990. aastatel, aga praegu püüavad ametkonnad illegaale nii aktiivselt, et neid on kindlasti vähem kui ametliku tööloa omanikke.
„Illegaalselt töötab siin ehk kümmekond tuhat hiinlast, mitte rohkem!” kinnitab Blehher. Seega on Hiinast tulnud hiinlasi praegu vaid veidi üle ühe protsendi Kaug-Ida elanikest. Seda ei ole just palju.
Igal juhul on fakt, et Amuuri oblasti pealinnas, 210 000 elanikuga Blagove?t?enskis hiinlasi tänaval peaaegu ei näegi. Ometi asub Blagove?t?enskist 500 meetri kaugusel üle Amuuri jõe Hiina linn Heihe, mille piirkonna elanikkond kasvab nagu pärmitainas ja ulatub juba kahe miljoni ligi. Hiinlasi ei ole tänavatel eriti näha ka Vene Kaug-Ida suuremates linnades Habarovskis ja Vladivostokis.
„Kui vaadata vanu fotosid ja praegust linnapilti, siis on igaühele selge, et praegu on hiinlasi kõvasti vähem,” ütleb Vladivostoki ajaloomuuseumi noor, 29-aastane asedirektor Viktor ?alai. „Usbekke on ka praegu siin rohkem.” Sada aastat tagasi oli Vladivostokis eraldi hiinlaste linnaosa, praegu seda pole.
Et Kaug-Ida linnades hiinlasi leida, peab sisse astuma mõnda paljudest hiina restoranidest, minema ehitusele või turule. Need on kolm põhivaldkonda, kuhu hiinlasi on Kaug-Idas tööle lubatud. Blagove?t?enskis pidavat 40 protsenti söögikohti kuuluma hiinlastele.
Vene ametnikel on oma strateegia selleks, et hiina töölised ei saaks kinnistada oma elu Venemaale. Tihti antakse tööluba korraga vaid kolmeks kuuks, et sundida hiinlasi pidevalt tegelema uue loa taotlemisega.
Hiinlaste endi arvamust Venemaal töötamise kohta on raske teada saada. Habarovskis üritan rääkida hiina ehitajatega, kes ootavad pärast tööpäeva lõppu ühiselamusse viivat bussi. Ma ei jõua veel eriti üritadagi nendega kontakti saada, kui kohale ilmub tigeda herilase olemisega hiinlasest ülevaataja, kes mind vene keeles – tõsi küll, harjumatult viisakate sõnadega – eemale ajab. Blagove?t?enskis õnnestub mul kohtuda linna ainsa neljatärnihotelli Azia ehitanud Hiina firma Huafu kohaliku juhi Se Zianiga. Tema nõustub aga rääkima ainult hotelliärist.
„Raske on meil siin,” unustab ta end hetkeks siiski. „Kõik tuleb teha seaduse järgi, aga siinsed seadused on Hiina omadest väga erinevad.” Ja lisab veidi üllatavalt: „See-eest on hea, et kord on kõvem kui Hiinas.”
Minu teejuht Blagove?t?enski naaberlinnas Heihes, kohaliku ülikooli vene filoloogia tudeng Pu Wei Wei väidab, et hiinlastel on raske Venemaa viisatki saada. Äriviisat tuleb tema sõnul oodata kaks kuni kolm kuud ja see maksab Eesti rahas ligi 7000 krooni. Lihtsamini ja tunduvalt odavamalt saab küll turistiviisa, aga seda antakse ainult gruppidele, kuhu peab kuuluma vähemalt neli inimest. Samal ajal laseb Hiina Vene kodanikke Kaug-Idas üle piiri viisavabalt ja kas või iga päev.
Seda, et kord juba kanda kinnitanud hiinlastest võib olla raske lahti saada, tõendab turgudel avanev pilt. Kolm aastat tagasi keelati välismaalastel Venemaa turgudel kauplemine. Mõnda aega olidki Kaug-Idas kõik kauplejad kohalikud, aga praeguseks on hiinlased turgudel avalikult ja massiliselt tagasi.
Kaugidalastele meeldib rõhutada, et nad tunnevad ennast Venemaa piiride hiinlaste eest kaitsjana. Sellest hoolimata pole Kaug-Idas märgata peaaegu mingit avalikku ksenofoobiat hiinlaste suhtes. Samuti ei usu kaugidalased eriti, et hiinlased võiksid jõuga tulla Venemaalt maad ära võtma.
Vaikse ookeani riikliku ülikooli politoloog Leonid Blehher nimetab hiinlaste ekspansiooni kartust suureks rumaluseks. „See ei ole tõsine jutt – sõjaline oht Hiinast!” hüüatab ta. „Hiinlased on väga ratsionaalsed inimesed, nad ei käitu ideoloogiliselt nagu ameeriklased.”
Mõned kaugemal elavad eksperdid aga ei usu niisuguseid väiteid. Moskva tuntud militaaranalüütik Aleksandr ?aravin väitis suvel, et Hiina suurendab järjest oma sõjalist kohalolekut piki Venemaa piiri ja et see võib esile kutsuda sõjalise konflikti. Teise tuntud analüütiku, praegu USA-s töötava Andrei Piontkovski väitel on Hiina armee valmis vajaduse korral sooritama Venemaa pinnal ulatuslikke maismaaoperatsioone, mida on juba harjutatud ka õppustel. Piontkovski väitel on õigustatud ka kartus, et Kaug-Ida saatus on muutuda pikemas perspektiivis ainult Hiina energia- ja toorainevajaduste rahuldajaks.
Leonid Blehher pakub seletust, miks osa Venemaad siiani kardab, et Hiina võtab Kaug-Ida ja Siberi varsti üle. „Teispool Uuraleid olev Venemaa vaatab rohkem Euroopasse, kus aga kardetakse Hiinat,” arvab Blehher. „Meil siin pole sellist hirmu hiinlaste ees, sest nad on väga tähtis osa meie elust.”
Blagove?t?enski pedagoogilise ülikooli juures tegutseva Konfutsiuse insituudi juhataja Nikolai Kuhharenko vastab Hiina-ohu jutule mõistulausega: „Ei ole vaja ehitada võimast müüri, vaid tuleb ehitada endale mugav korter.”
„Peamine probleem pole hiinlaste Venemaale tulemine, vaid kohalike inimeste siit lahkumine,” selgitab ta ise oma mõtet. „Meie inimeste, eriti noorte Lääne-Venemaale ja välismaale lahkumise tempo pole aeglustunud, see on meie regioonis endiselt umbes 10 000 inimest aastas.”
Vladivostoki ajaloomuuseumi asedirektor Viktor ?alai ütleb, et Hiina-ohu suurus sõltub paljuski Venemaa enda sisejulgeolekust ja enesekindlusest. „Mida stabiilsem on üks riik seestpoolt, seda vähem ohtlikud tunduvad talle naabrid,” ütleb ?alai ilusasti. „See väidetav oht pole küsimus Hiinale, vaid meile, Venemaale – kas me tahame töötada oma riigi heaks või tahame igaüks töötada vaid enda heaks; kas me tahame austada teisi rahvaid ja nende kultuuri.”
Ka ?alai arvab, et mida kaugemal Hiinast elatakse, seda rohkem Venemaal hiinlasi kardetakse. „Siin on aga paljud aru saanud, et Hiinaga pole mõtet tülitseda, vaid neilt tuleb õppida,” lausub ta.
Amuuri oblasti endise asemajandusministri, praeguse ärikonsultandi Andrei Konju?oki sõnul kehastab Hiina Kaug-Ida jaoks ainsat majanduse moderniseerimise võimalust. Igatahes pidavat paljudes Kaug-Ida ettevõtetes, eelkõige just väiksemates ja keskmistes, olema Hiina sisseseade. Väga palju näeb Hiina tehnikat ka Kaug-Ida põldudel.
Venemaa parlamendi ülemkojas Amuuri oblastit esindava senaatori Igor Rogat?ovi abi Nikolai Prihhodko iseloomustab Venemaa ja Hiina suhteid Kaug-Idas nii: „Loodusressursid infrastruktuuri vastu! Hiinlased pakuvad otse: meil on raha ja töölisi, aga teil on ressursse.” See tähendab, et Hiina raha ja odava tööjõuga ehitataks Kaug-Idasse Hiinale vajalikke tooteid eksportivaid ettevõtteid. Venemaa tingimus on, et loodav infrastruktuur jääks igal juhul neile.
Amuuri riikliku ülikooli maailmamajanduse kateedri juhataja Ljudmila Ponkratova märgib samuti, et Kaug-Idas ei jätku majanduse arendamiseks inimesi. „Kust võtta kiiresti palju töölisi? Loomulikult Hiinast,” vastab ta ise oma küsimusele.
Habarovski krai ettevõtlike naiste ühenduse juht ja laste ombudsman Svetlana ?ukova on veidi ettevaatlikum. „Mingit majanduslikku ekspansiooni ma ei näe, aga ma kardan. Hiina naabruses elamine tähendab ikkagi alati kirvest pea kohal,” tunnistab ?ukova. „Kui kunagi see tamm vee survel puruneb, siis...” Ta peab silmas, et Venemaa piir ei pruugi hiinlaste survele igavesti vastu pidada. „Paljud hiinlased ostavad juba praegu siia elamise, abielluvad siia, sünnitavad lapsi – ja saavad niimoodi Venemaa kodanikeks.”
?ukova ütleb, et paljusid Habarovski elanikke üllatas ebameeldivalt, kui kergesti loobus Venemaa kolm aastat tagasi Hiina kasuks poolest Amuuri jões asuvast Suur-Ussuuri saarest. „Inimesed on asjade sellise käigu pärast väga mures, sest saar asub vaid kahurilasu kaugusel Habarovskist,” märgib ta.
Vladivostoki autoärimees Vladimir Ivonin suhtub hiinlastesse kõige pessimistlikumalt, tulistades argumente nagu automaadist.
„Nii, esiteks: sõjaväeosad on enam-vähem kõik Kaug-Idast ära viidud, pole enam kedagi, kes piiri kaitseks! Teiseks: valitsus teeb kõik, et inimesed siit lahkuksid, mitte ei meelita inimesi siia elama. Kolmandaks: loodusvarade kaevandamine on juba täiesti hiinlaste mõju all,” loetleb ta. „Küllap varsti antakse meid kõiki kuni Alaskani hiinlastele rendile.”
Hiina-ohtu kommenteeris oma kuulsal autosõidul läbi Kaug-Ida ka Venemaa peaminister Vladimir Putin. „Meile on oluliselt mugavam, kui meil on rikas ja õitsev, mitte vaene, haige ja pidevat abi vajav naaber,” lausus Putin ühel tee-äärsel kohtumisel.
Venemaa on viimastel aastatel algatanud Hiina piiri ääres järjest suuri projekte. Eelkõige aitab Venemaa vähendada Kirde-Hiina suurt energiadefitsiiti. Peagi läheb käiku sinna Ida-Siberi naftat viiv 3000 kilomeetri pikkune toru, mis täisvõimsusel peaks aastas Hiinasse tarnima 15 miljonit tonni „musta kulda”. Eelmisel aastal kirjutati alla lepingule, millega Venemaa lubas 20 aasta jooksul tarnida Hiinale saja miljardi dollari eest 300 miljonit tonni naftat. Hiljuti pandi Amuuri oblastis nurgakivi võimsale Bureiski hüdroelektrijaamale, milles toodetava elektriga hakatakse peamiselt varustama Hiinat.
Seejuures on huvitav, et Hiina firmad ise Kaug-Idasse veel eriti raha paigutanud pole. „Ühtegi suuremat Hiina investeeringut mul küll meelde ei tule,” nendib Vladivostokis ilmuva äriajakirja Dalnevostot?nõi Kapital peatoimetaja Larissa ?ironkina. Rohkem suuri investeeringuid on teinud hoopis Lõuna-Korea ja Jaapani firmad.
Majandusõppejõu Larissa Ponkratova sõnul on siiski näha, et hiinlased valmistuvad tegema Kaug-Itta ja Siberisse suuri investeeringuid. „Need on alles ees, uskuge mind! Ise nad nimetavad seda rahumeelseks võimsuse kasvuks,” nendib Ponkratova.
Kaug-Ida elanike suhtumist Hiinasse mõjutavad kindlasti ka mitte kõige paremad suhted Moskvaga. Venemaa 1990-ndate suure segaduse ajal tundus Kaug-Idas paljudele, et Moskvat ei huvita üldse, kuidas elavad kõige kaugemad provintsid. Pikka aega valitsesid Kaug-Ida pigem kuritegelikud jõugud kui riik ning 1990-ndatel põhines suur osa Kaug-Ida majandustegevust salakaubandusel: Hiinasse, Jaapanisse ja Lõuna-Koreasse veeti illegaalselt kõike, mida sai paigalt nihutada.
Moskva suhtumine muutus oluliselt 2000-ndate keskel, kui tollane president Vladimir Putin otsustas hakata Kaug-Ida Venemaale hoidmiseks sinna investeerima suuri summasid. Selles mõttes on väga sümboolne tänavu septembris lõpuks valmis saanud föderaalmaantee Amuur, mis esmakordselt ajaloos ühendas Kaug-Ida ja muu Venemaa asfaltteega.
2014. aasta taliolümpiamängude linna Sotsi kõrval on Venemaa suurimaks ehitusplatsiks praegu Vladivostok, kus kahe aasta pärast toimub Vaikse ookeani riigijuhtide tippkohtumine. Linna ehitatakse 80 miljardi krooni eest uusi rajatisi, muu hulgas kolm uut silda ja kümneid kilomeetreid teid.
Kuid kaugidalased suhtuvad ikkagi Moskvasse umbusklikumalt kui Hiinasse. Üks Vladivostoki tuntumaid sotsiolooge Viktor Larin korraldas enne protestilainet, mis puhkes eelmisel talvel Vene Ladade kaitseks välismaiste kasutatud autode tolli tõstmise pärast (selle tagajärjel kaotas isegi tagasihoidlikel andmetel töö 80 000 inimest), uuringu selle kohta, kust lähtub rahva arvates peamine oht Venemaa Kaug-Idale.
47 protsenti küsitletuid vastas, et kõige ohtlikum on Moskva vale poliitika. Hiina sõjalist ohtu kartis kõigest 37 protsenti ja USA hegemooniat 36 protsenti Kaug-Ida elanikke. Arvata võib, et praegu on need arvud veelgi rohkem Moskva kahjuks.
Vaata ka jaanuspiirsalu.blogspot.com
Heihes käib elu vene keeles
Hiinlaste piirilinn Heihe on pentsik koht. Seal kehtiks justkui ametlikult kaks keelt. Igal pool ripuvad venekeelsed sildid, kuigi venelastest alalisi elanikke on piirkonnas heal juhul tuhatkond, hiinlasi aga ligi kaks miljonit.
Linna keskel asub suur uhiuus jalakäijate tänav, mille algusesse on suurelt vene keeles kirjutatud „Peamine jalakäijate kaubandustänav”. Kvartal edasi vaatab triumfikaare taoliselt moodustiselt vastu venekeelne kiri: „Vene kaupade tänav. Tere tulemast!”
Enamiku poodide, hotellide, restoranide sildid on nii hiina- kui ka venekeelsed. Kõik sildid Heihe ülikoolis on kakskeelsed. Kõik tänavasildid on kakskeelsed. Kõik hiina müüjad räägivad sinuga igal pool vene keelt.
Heihe rannapromenaadil tulevad keset päeva vastu peamiselt venelased. Kõik Heihe-lähedaste kuurortide kliendid on venelased.
Nädalavahetusel sõidab Heihesse puhkama, lõbutsema ja ostlema oma kaks-kolm tuhat venelast. Heihet lahutab teisel pool Amuuri jõge asuvast sõsarlinnast Blagovestsenskist 15-minutine laevasõit.
Minu teejuht Pu Wei Wei õpib Heihe ülikoolis kolmandal kursusel vene keelt. Ta ütleb, et ainuüksi nende kursusel õpib vene keelt 800 tudengit. On alles haare! Vene keelt oskamata ei saa Pu sõnul Heihes ühtki normaalset töökohta. „Kogu Heihe äritegevus on pühendatud sellele, et venelaste pealt teenida,” nendib ta.
Tänu Venemaa lähedusele on Heihe viimase 15 aastaga muutunud suurest külast moodsaks terasest ja klaasist linnaks, millesarnast pole kusagil Kaug-Idas. Heihe näitab kujukalt, millise kiirusega Hiina Venemaal eest ära liigub.
