Hiljuti Saksamaal ilmunud Valentin Turni ja Stefan Kreutzbergi raamat „Toiduraiskajad” annab asjast küllalt kõikehõlmava pildi ja püüab tungida nähtuste juurteni. Raiskamine leiab aset nii arengumaades kui ka tööstusriikides. ÜRO toidu- ja põllumajandusorganisatsiooni (FAO) arvestuste järgi ei jõua arengumaades umbes 40% põllul valminud toidust taldrikuni koristamise, töötlemise ja kaubastamise käigus aset leidvate kadude tõttu, tööstusriikides aga läheb valmis tehtud toidust umbes sama suur osa lihtsalt raisku.

Suurte kaubanduskettide igapäevane rutiin on visata riiulitest välja kaubad, mille „parim enne” hakkab lähenema. Need kaubad lähevad valdavalt prügimäele. Miks ei saaks poed piirduda väiksema valiku ja kogustega? Sest kliendid, s.t meie, läheksid siis konkurendi juurde, kelle valik on laiem ja kestab kauem.
Tuleme kodule lähemale. Oleme toidu endale koju tarinud ja selle külmkappi ladustanud. Nüüd vist ei lähe küll enam midagi kaotsi? Vale. Külmkappi võiks nimetada ka toidu hauaks, sest veerand sellest, mis sinna sisse pannakse, rändab prügikasti.
Kas see, mis on taldrikul, süüakse kõik ära? Muidugi mitte. Umbes veerand sellest rändab prügikasti, sest oleme endale liiga suure portsu ahnitsenud või see toit lihtsalt ei maitse meile.
Kas see, mis on ära söödud, on läinud täie ette? Tööstusriikides on ülekaalulisus saanud normiks. Hiljuti ületas palju kiidetud toidukultuuriga Itaalias ülekaaluliste osakaal 50% piiri. Punase Risti andmetel on ülesöömisest tingitud rohkem tervisekahjustusi kui liiga vähe söömisest, et mitte öelda nälgimisest.

Olgu, küllusel meie kauplustes on oma hind, aga mis on sellel pistmist näljaga arengumaades? Viimasel ajal oleme kõik märganud, et toit läheb üha kallimaks, ja majandusteadlased ennustavad, et odava toidu aeg on lõplikult möödas. Millest see hinnatõus tuleb?
Hinnatõus tuleb sellest, et sööjaid tekib juurde, aga ressursse, nagu maa, vesi, väetised jms, jääb üha vähemaks. Need, kes ise toitu ei tooda, peavad seda ostma ja neid lööb toidu hinna tõus valusalt.
Selleks et tagada küllus rikaste tööstusriikide lettidel, tuleb igaks juhuks pisut rohkem toota. Kui paisata ülejäägid – olgu see nisu või tomatid – odavalt nälgivate maade turgudele, viib selline odava toidu laine pankrotti ja sunnib tootmist lõpetama hulgaliselt kohalikke tootjaid, kes kolivad linna.
Või võtame banaanid. Nad on meie laual päris odavalt tänu sellele, et neid toodetakse tööstuslikult suurtes istandustes, kus varem kasvatasid kohalikud farmerid endale ja ümbruskonnale söögipoolist. Nüüd peavad nad oma toitu mujalt ostma, sest ainult banaane ju iga päev ei söö.
Niisiis, tuleb välja, et meie küllus on vähemalt osaliselt süüdi selles, et teine pool maailmast on näljas. Kas me saame midagi teha, et see nii ei oleks, või vähemalt seda halba mõju leevendada? Selgub, et saame küll. Ka nendest võimalustest räägib raamat „Toiduraiskajad”.
Üks oluline järeldus on aga see, et maailmas toodetakse praegugi piisavalt toitu kõigile inimestele, kuid see ei jõua sööjateni. Prognoosid, kui palju toitu vajaks üheksa miljardit inimest, on muutmisel.
Vanade arvestuste järgi tulnuks toidutootmist aastaks 2050 praegusega võrreldes kahekordistada, uuema prognoosi fookusesse on aga FAO tõstnud kadude vähendamise. Kui kadusid vähendada poole võrra, siis pole tootmist vaja suurendada 100%, vaid ainult 50%.