Varvara ema: keegi hoiab mu tütart kinni
„Meil polnud varem mingit hirmu, et tütar võib kaduda, et teda võidakse röövida,” räägib Natalja. „Täiesti võib välja jätta versiooni, et ta jalutab kusagil tüdrukutega ringi. Ise tahab suur olla, aga pelgab, kui toas tuli ei põle. Seega välistan ma võimaluse, et ta hulgub ringi ning kardab koju tulla, ehkki paljud just sedasi räägivad.”
Lunaraha nõutud pole
Kas on keegi nõudnud lunaraha? „Ei-ei-ei,” ütles Natalja. „Mees teenib mul 300 eurot, mina, tänu jumalale, saan kätte 400–500, mis lunarahast siin saab juttu olla?
Kas vastab tõele, et peres on ka poeg, kes praegu kannab karistust Soome vanglas? „Jah,” vastab Natalja, ütlemata, mille eest poeg türmis istub. „Teate, ma ei taha sellest rääkida. Karistust kannab ta pool aastat, oktoobris peaks välja saama. Aga see pole seotud mingite rahadega. Mingit ohtu ma sealtpoolt ette ei kujuta.”
Kuidas ja millal Varvara kaduma läks? „Ta jalutas maja ees paari sõbrannaga. Traktor lükkas lund kokku, nad mängisid hanges. Kella kuue ajal tuli ta koju, et märgi pükse vahetada. Väljas oli veel valge, aga ma ütlesin: „Kohe läheb pimedaks, vahest jääd tuppa?” „Ei,” vastas Varja, „ma olen veel natuke maja ees.”
Poole seitsme ajal helistas Varja veel sõbrannale. „Millest nad rääkisid, ma ei tea, ei küsinud. Kella kaheksa ajal tuli mees koju, küsis Varja järele. Mängib maja ees, vastasin. Mees hakkas Varjale helistama, aga telefon oli välja lülitatud. Siis helistasin ma poisile ja tüdrukule, kellega nad maja ees mängisid. Sergei rääkis, et kui tema tuppa läks, siis Varja jäi veel maja ette. Teine tüdruk oli juba varem ära läinud.”
