Pereisa pihtimus: „Minu tütar Marie rääkis klassiõdedele, et tal on kaks puudega venda. Nad ei uskunud teda."

Prantslane Jean-Louis Fournier on tuntud kui humorist. Ometi on tema omaeluloolisest raamatust „Issi, kus me läheme” raske tabada isegi neid musta huumori varjundeid, mida tõlke tagakaanel lubatakse – sünget sarkasmi küll. Teos räägib nimelt sellest, kas on naljaasi olla lapsevanem, kelle laps on „ebanormaalne”. Ei ole. „Puudega lapse isal peab surnumatja nägu peas olema,” tõdeb autor selle kohta. „Ta ei tohigi enam naerda, see oleks halva maitse musternäidis. Kui tal on kaks puuetega last, siis tuleb kõik kahega korrutada – välja peab ta ka nägema kaks korda õnnetum.” Ja imestab – kui tavaline laps end millegagi kokku mäkerdab, on selle üle naermine tavaline, aga puudega lapse üle ei julge keegi üheski olukorras naerda. Fournier’d ja tema eksabikaasat nuhtles saatus aga tõesti valusalt. Esimene laps Mathieu sündis füüsilise ja vaimse puudega. Teise poja Thomasi sünni kohta nendib autor: „Mäletan, et ütlesin mõnele sõbrale, et nüüd saan ma päriselt aru, mida tähendab, kui sul on normaalne laps.” Paraku selgus, et ka teist last kimbutas samasugune puue. Kui poiss suuremaks kasvab, loobub ristiisa talle kallite kinkide tegemisest. „Kuna ta jäi normi piiridest väljapoole, siis pole tal midagi vaja,” nendib isa mõrult.