Sirel on asendamatu suvekuulutaja
Sirel edeneb ka kehvemal pinnasel, kuid on tihedam, tumerohelisem ja õierohkem, kui taime vahel väetame. Uhkete õitega sordilised sirelid on kaunimad väikese rühmana murus, aga neist võib ka vabakujulise heki või piirde kujundada.
Kasvab kuni 6 m kõrguseks
Kõige tavalisem harilik sirel võib aastatega isegi 5–6 m kõrguseks kasvada. Enamasti pügatakse sirel hekitaimena palju madalamaks. Sobiv aeg sireliheki pügamiseks on kohe pärast õitsemist.
Sordilistel lihtõielistel sirelitel on parem vanad õisikud või seemet moodustavad vilikonnad pärast õitsemist okste küljest ära lõigata, et taim ei peaks energiat kulutama seemnete küpsemisele. Täidisõielised sirelid enamasti vilju ei moodusta ning taime seemnete valmistamisega ei kurna. Tavalisel hekisirelil pole vaja vilju ära lõigata.
Hilissügisel küpsevatest seemnetest toituvad meelsasti mitmesugused meil talvituvad linnud. Pole vaja ka karta, et sirel end massiliselt külvaks. Sireli kupras valmivatest seemnetest tärganud isekülvi taimi kohtab Eestis üsna harva. Enamasti paljuneb harilik sirel juurevõsudega. Sordilisi taimi poogitakse ja juurevõsudega paljundades neist sordiehtsaid taimi ei saa.
Harvem kasvatatakse meil omajuurelisi sordilisi sireleid, mida saab ka juurevõsudega paljundada. Hariliku sireli pistikud juurduvad halvasti. Mõne väga põneva hariliku sireli haruldast sorti võib proovida paljundada poolpuitunud pistikutega. Selleks sobivad õitsemise ajal äralõigatud 10–15 cm pikkused poolpuitunud pistoksad. Need juurduvad paremini kasutades juurekasvuhormoone.
Kergem on pistikutega paljundada ungari sirelit, madjari sirelit, Henry sirelit ja Prestoni sirelit. Pistikuid teha on sobilik õitsemise ajal või kohe pärast õitsemist, mil võrsed ei ole veel täielikult puitunud.
Kõige erilisemad sirelisordid on kollaste õitega „Primrose”, servast valgete õitega „Sensation”, kollasekirjute lehtedega harilik sirel „Aucubifolia” või eriliste suurte õitega „Capitaine Baltet”. Kõige sagedamini kasvatatakse meil sirelisortidest valgete täidisõitega sorti „Madame Lemoine” ja tumelillade lihtõitega sorti „Andenken an Ludwig Späth”.
Harilikust sirelist paar nädalat hiljem õitsevad valgete õitega Henry sirel „Holger”, helelillade õitega Prestoni sirel „Donald Wyman” ja roosakaspunaste õitega „Miss Canada”, ungari sirel jpt.
LÜHIDALT
Looduslikult kasvavad sirelid ainult Euraasias
Rikkalikult õitsev sirel on suvealguse kuulutaja, mille tunneme juba kaugelt ära tema meeldiva lõhna järgi.
Sireli (Syringa) perekonda kuulub 20 liiki heitlehelisi põõsaid ja väikeseid puid. Looduslikult kasvavad sirelid Kagu-Euroopast kuni Ida-Aasiani. Väljaspool Euraasiat sireleid looduslikult ei esine. Euroopa on kahe liigi kodumaa. Kõige rohkem kasvab erinevaid sireleid Hiinas. Sirel kuulub õlipuuliste (Oleaceae) sugukonda. Sireli lähimad sugulased on liguster, forsüütia, jasmiin, õlipuu ja saar.
Enamasti on sirelitel lihtlehed, kuid perekonnas on ka sulgjate liitlehtedega liike, näiteks erilehine sirel (S. x diversifolia) ja sulgjalehine sirel (S. pinnatifolia). Sirelite hulgas on rikkalikult juurevõsu moodustavaid liike ja ilma juurevõsudeta sireleid. Nende hulka kuulub ungari sirel, Henry sirel, madjari sirel, hüatsintsirel, Komarovi sirel, Meyeri sirel, Prestoni sirel jpt.
Kagu-Euroopast pärit harilikust sirelist (S. vulgaris) on aretatud 1500 liht- ja täidisõielist sorti. Esimesed täidisõielised sirelisordid aretati Prantsusmaal 1843.
Vaid meetrikõrguseks kasvab Põhja-Hiinast pärit Meyeri sireli (S. meyeri) sort „Palibin”. Hiinas on kõige tavalisem sireliliik aedades ja parkides laialehine sirel (S. oblata). Väikeste lehtedega rikkalikult õitsev talvekindel sirel on hübriidne ruaani sirel (S. x chinensis). 5–6 m kõrguseks kasvab Põhja-Jaapanist pärit valgete õitega juulis õitsev jaapani sirel (S. reticulata). Jaapani sirelit kutsutakse vahel ka jaapani ligustriiniks või jaapani ligustriks.
