Ministrid määravad septembris, kuhu lähevad uued euromiljardid

Valitsus valib juba kuu aja pärast, millised Eestieluvaldkonnad saavad 2014–2020 vahenditest tõuke. Vähematesse valdkondadesse tahetakse rohkem suunata – eesmärk vältida euroraha ühtlast laialimäärimist. Kõige suuremaks kannatajaks betoon? Ehitatud on juba palju, nüüd tuleks rahaga sisulisi reforme teha.

Tuleva aasta riigieelarve koostamise arutelu käib juba suurelt. Kuid võrreldes sealt saadaolevate pisukeste vabade vahenditega on valitsus langetamas kordi suurema mõjuga otsust. Septembri lõpus jõuab ministrite kabinetiistungile materjal, mille põhjal määravad valitsuse liikmed, kuhu suunatakse järgmisel Euroopa Liidu eelarveperioodil Brüsselist laekuvad tõukefondide vahendid.

Neile õnnelikele valdkondadele, mis hakkavad kuuluma väljavalitute sekka, tähendab see aastate 2014–2020 vahel investeeringuid, mis toovad kaasa ka reaalseid muutusi. Kuivõrd enamik lähiaastate riigieelarvete n-ö vabalt suunatavatest vahenditest tuleb just EL-i toetusfondidest, siis on neil otsustel tõenäoliselt kordi suurem mõju Eesti lähitulevikule kui üksikutel riigieelarvetel.

Rahandusministeeriumi riigieelarve osakonna nõunik Kadri Tali rääkis, et septembris ees seisvaks otsustamiseks on juba palju tööd ära tehtud. Juuni lõpus valmis ministeeriumis analüüs „Eesti järgneva kümne aasta arenguvajadused”, kus võeti kokku riigi 11 eluvaldkonda, mis vajaksid lähimal dekaadil tõsist arenguhüpet. „Enne selle valmimist koondati kokku veel partnerite ehk eri katusorganisatsioonide ja valitsusväliste ekspertide ettepanekud,” sõnas ta. Peatselt ollakse nii kaugel, et arenguvajadusi valdkonniti esitlevad materjalid saadetakse valitsusse. „Valitsus peaks siis ära määrama, millistesse neist Eesti eesmärkidest euroraha suunatakse ning mida ära tehakse.”

Praeguste plaanide kohaselt peaks uue EL-i eelarveperioodi vahendite kasutamine hakkama oluliselt erinema praegusest rahastamistsüklist. „Uuel perioodil ei tahaks raha laiali määrida, vaid kasutada seda tuntava mõju saavutamiseks vähemates sektorites,” nentis Tali üsnagi enesekriitiliselt.

Ta viitas, et selle all peetakse silmas näiteks samalaadseid tegevusi, nagu saavutati sel perioodil kutsehariduses või veemajanduses. Ehk siis – kus võeti ette terve valdkond ja saavutati eurotoetustega täielik muutus. Ja ka seda peaksid juba paljud teadma, et Eesti kutseharidussüsteem, mille maine ja sisu oli alles mõne aja eest allapoole igasugust arvestust, on suunatud tohutute investeeringutega täiesti uuele rajale.

Teine oluline soovitav muudatus, millele Tali viitas, puudutab raha sisulist kasutamist. Lihtsustatult: vähem betooni ja rohkem nn pehmeid tegevusi. „Praeguse eelarveperioodi ettevalmistamise ajal eeldati, et Eesti kasvab jõudsalt. Ning valitses kartus, et seega ei pruugi tulevikus väga suurtele toetustele loota. Seetõttu otsustati hästi kiiresti teha korda kogu riigi baasinfrastruktuur. Uue perioodi kasv toimub eeldatavasti pehmetes tegevustes.”