Ilmselgelt kuluks Putini õukonda vahel ära narr, kes talle tema toimetuste kohta tõtt ütleks. Kuid kas on vaja Ilvesel sellesse rolli pürgida? Ei ole. Õhtumaise pärimuse järgi valitses narr ühel päeval aastas kuningana ja kui päris kuningas juhtus sel ajal surema, jäigi narr kuningaks. Ilvesel sellist šanssi pole ja säärased torked ei aita kaasa ka Eesti-Vene suhete normaliseerimisele.

Tõsi on, et Vene propagandamasin toodab Eesti kohta sageli puhtakujulisi rämpsuudiseid, aga see ei ole asi, millest me peaksime tuld võtma. Vastupidi, vastukaaluks propagandale võiks Eesti Vene-poliitika olla rõhutatult asjalik ja tundlikel teemadel emotsioonitu, et kahe riigi suhted ükskord ometigi Teise maailmasõja ja järgnenud Nõukogude-aastate traumadest üle saaksid.

Eesti ja Vene erinevad huvid ning põhimõtted põrkuvad mujalgi kui kahe riigi otsestes suhetes. Üks „lahinguväli” on Gruusia, mille kohta Wall Street Journal avaldas esmaspäeval kaitseminister Urmas Reinsalu artikli. Reinsalu kirjutab seal Venemaa endiselt agressiivsetest kavatsustest Gruusias ja toetab Gruusia NATO-püüdlusi. Tuntud pragmaatik, ettevõtja Tiit Vähi pani selle samasse patta Ilvese säutsuga, öeldes, et Eesti poliitikud peaksid tegelema Eesti probleemidega, mitte nii palju Venemaa omadega.

Vähi seisukoht on teine äärmus võrreldes paljude Eesti poliitikute ja riigiametnike suhtumisega Venemaasse. Päris vaikivat ajastut Venemaad puudutavatel teemadel poleks meie poliitikuil (majandus)suhete parandamise nimel ka õige välja kuulutada – nagu ajalugu on näidanud, ei pruugi see loodetud efekti anda. Kui küsimus on tähtis ja põhimõtteline, tuleb oma seisukoht ikka välja öelda ja sellele kindlaks jääda. Kuid asjatut ärplemist ja Venemaale kaigaste kodaratesse pildumist puhtalt vastutasuks selle eest, et sealpool meid aeg-ajalt kurjadeks fašistideks tituleeritakse, peaksid meie poliitikud vältima. Isegi siis, kui selle tõttu jääb mõni hea nali meediasse jõudmata.