Eile sängitati Mustvees mulda Tallinna rahutustes hukkunud 20-aastane Dmitri Ganin, kellega jättis mõttes hüvasti kogu vapustatud väikelinn.
Kirik, viiruk, pisarad. Lõpmatud palved koorilt. Küünlad kaarduvad kätes kuumusest. Vaha tilgub nahkjopedele, koolikottidele.
Ehitusplatsil kiriku kõrval lärmab saag. “Lõpetage! Ise veel venelased… Ganinit maetakse,” käratatakse. Kaheksakümneseks saav Valter Jaanus puhastab pasunat. “Räägitagu mis tahes, et kangelane või varas, eelkõige noor inimene, kahju,” kostab mees, kes on juhatanud kohalikku pilliorkestrit 60 aastat. “Mida Valterita teeksime? Ta on puhunud viimseid viise meie kõigi emadele–isadele,” kostab matust korraldav naisterahvas.
Paarisajaliikmeline matuserongkäik saadab Venemaa lipuga kaetud lahtist kirstu, leinajaid lisandub igalt tänavalt. Surnuaiani on kaks kilomeetrit – see minnakse jalgsi.
Pisarad, viimased peotäied, labidakrigin mullas ja tumma painet täis pilgud. Ema, Vera Ganina seisab lillemeres haual. “Ma ei taha, et Dmitri surm õhutaks vaenu riikide ja rahvaste vahel. Mina olen süüdi, et ei suutnud teda tänavalt ära kutsuda,” ütleb ta. Pikast nutmisest punetavad silmad on korraga erksad ja täis selgust. Puhka rahus, õnnetu Dmitri.
