01.12.2014, 03:30
Donbassist põgenenud naised: miks keegi meid ei kaitsnud?
Donetskist ja Luganskist põgenenud naised kirjeldavad Eesti Päevalehele, kuidas nende kodusid pommitati ning miks nad olid sunnitud põgenema üksi oma lapsi kaitstes ja eluga riskides.
FOTO:
„Ma nägin sõda. Pommid plahvatasid lasteaia juures, haigla juures, raudteejaama juures. Kõrgemate majade katustel olid snaiprid. Ma ei saagi aru, miks tulistati seal, kus inimesed elasid,” räägib oma Luganski kodust koos mehe ja 13-aastase pojaga põgenenud Angelika, kes on leidnud koos teiste põgenikega ulualuse Zaporižžja linnas vanas hüljatud tehasetööliste sanatooriumi hoones. Sealsed põgenikud on enamasti naised ja lapsed. „Kummalt poolt pommid tulid, meie, tsiviilelanikud, ei teadnud. Meid ei kaitsnud keegi. Pommitati elamurajoonides, majade vahel, nii et majad said pihta. Me ei tea, kust konkreetne pomm tuli. Igal juhul olime meie, naised ja lapsed, kahe tule vahel,” räägib Angelika.