RAAMATUBLOGI: Võrratu kultuuri ja gurmeereis Veneetsiasse kriminaalses kastmes
Philip Gwynne Jones, „Veneetsia mäng”, tõlkinud Tiia Krass, Varrak, 272 lk.
Donna Leoni legendaarsed Veneetsia krimiromaanid, kus tegutseb ääretult sümpaatne comissario Guido Brunetti ei saanud rivaali, vaid võrdväärse partneri, sest Philip Gwynne Jonesi „Veneetsia mäng”, sarja esimene raamat (ja ilmselt ka järgmised, mis loodetavasti maakeelde tõlgitakse) kuuluvad väärtkirjanduse kilda.
Kui Leoni raamatuis on Itaaliat rohkem kui Veneetsiat, siis Jonesil on vastupidi. Veneetsia imbub lugejasse ja lugeja hing Veneetsiasse, vahendajateks peategelane, tõlkija ja Suurbritannia aukonsul ses vesises linnas Nathan Sutherland, ning tema sõbrad.
Sutherland elab sündmustevaest elu senimaani, kuni tal palutakse paariks päevaks hoiule võtta pakike ja pakutakse selle teenuse eest suurt rahasummat. Pakikeses peitub kuulsa Veneetsia kunstniku Bellini illustreeritud palveraamat, mis on erakordselt hinnaline juhul, kui tegu on originaaliga. Ent kas on? Kas Bellini kujundas kaks palveraamatut või ühe?
Sõnaga, mäng Veneetsias läheb räpaseks, sest Sutherland kistakse varakate kaksikvendade Domenico ja Arcangelo Moro sepitsetud kunstivargusmängu ning tema elu ja tervis satuvad ohtu.
Krimilugu on suurepärane kese, mille külge saab avada Veneetsia ajalugu, traditsioone, omapära, olemust ja hinge. Näiteks sellesama Bellini kaudu tutvustab autor kõiki kuulsaid Veneetsia kunstnikke eesotsas Tiziani ja Tintorettoga. Et nende teoseid esitleda ja anda vihjeid, kus neid näha saab, lähetab autor peategelase koos veetleva restauraatori Fredericaga Madonna dell’Orto kirikusse, mis olevat Veneetsia üks kaunimaid ehitisi ja samaga Tintoretto katedraal.
Või siis kuidas tutvustada Veneetsia kööki? Paluda peategelasel ja ta kaaslasel vastu võtta küllakutse eaka veneetslase, suurepärase koka õhtusöögile.
„Risotto al nero?” ütlesin naeratades.
Maturi noogutas. „Meeldib see teile?”
„Väga.”
„Nipp seisneb selles, et tindiga tuleb ettevaatlik olla. Lähed restorani, tellid risoto kahele ja sinna pannakse sisse kaks seppie’t ja kaks tindikotti. Liiga palju. Seda tehakse sellepärast, et riis muutub siis mustaks nagu öö ja näeb valgel taldrikul ilus välja. Esimese suutäie järel arvad, et see on parim asi, mida oled elus söönud. Teine suutäis on ka veel hea, kolmas enam mitte. Liiga rammus. Minul on seda võimatu süüa. Üks kott kahele, võib-olla kolmele inimesele on ideaalne.”
Või kuidas tutvustada kuulsat ooperimaja La Fenice’i? Pikkida loosse stseen, kus Sutherland kutsutakse ooperit kuulama, sest tema jaoks on pilet liiga kallis, ning pidama dialoogi Veneetsia muusikute teemal.
„Veel üks asi, millest veneetslased on ilma jäänud. Minu nooruses oli ooper siin linnas kõigi jaoks.” Äkitselt läks ta üle inglise keelele. „Aga nüüd kelle jaoks see on? Paksude ameeriklaste jaoks, kes arvavad, et tulevad siia „elamust” saama.” Ma tabasin lähedal seisvate inimeste maruvihaseid pilke ja püüdsin lepitavalt naeratada. Moro läks tagasi itaalia keele peale. „Võtame näiteks Puccini. Me peame mängima Puccinit turistidele.”
„Teile meeldiks miski muu?”
„Muidugi. See on ju Veneetsia ooperimaja. Kui sageli me Veneetsia muusikat kuuleme?”
„Nojah, see on küll üks huvitav teema. Ma tahaksin mõnd Luigi Nono lugu näha.”
„Nono?” Moro lausa sülitas selle nime välja. „Mittekuulatav rämps ja kommunistlik siga. Mina pidasin silmas, et me peaaegu ei kuulegi enam mõnd Monteverdi või Vivaldi teost.”
Ja nii kulgebki kultuurireis mööda Veneetsiat, pikitud kriminaalsega. Tore, kui lugeja oleks varem Veneetsias käinud, siis tuleb praktiliselt kõik, kus tegevus toimub, ehedalt silme ette. Seejäärel tasub teha raamatust (ja loodetavasti ka sarja järgmistest, kui need maakeelde jõuavad) märkmeid ning minna taaskord Veneetsiat avastama, aga seekord juba hoopis teise pilguga.
