Kodutu Ameerika beebibuumer vs. põdrakasvataja Aleksandr. Nomaadid mõlemad

Jessica Bruder, „Nomaadimaa”, Tõlkinud Mari-Ly Tiitsmaa, Koolibri, 284 lk.

Nomaad on nomaad. Inimene, kel pole kodu, aga samal ajal on ta kodu kõikjal. Lugedes USA rändrahvast kirjutatud raamatut „Nomaadimaa” (mis annab läbikukkunud beebibuumerite elu edasi ehk pisut paremini kui kolm Oscarit võitnud samanimeline film) ja olles varem näinud eakast põhjapõdrakasvatajast jutustavat linateost „Põhjatuul võib olla soe”, tekkisid vastakad tunded, mõeldes, kui vaba on inimene langetama väärikaid eluvalikuid. Valik peaks ju ometi kõigil olema, aga…

Põdrakasvataja Aleksandr erineb Ameerika töörändajast nagu öö päevast, kuigi üdini sümpaatsed on nad kõik. Ühel juhul on kujunenud koduses looduskeskkonnas elujõust pakatav ehe elustiil, millest hoovab harmoonilist elufilosoofiat. See on päris! Teiselt poolt vastandub meeleheitlik vaesuse eest põgenemine eneseväärikuse krampliku säilitamispüüdega, millele inimlikult kaasa elad.

Pensionärist tööori

Püüdes ennast hallipäise Amazoni kaubaladude töölisena ette kujutada, peab tunnistama, et vannud alla. Tohutu ülekoormus, öövahetused, 10–12 tundi ühtejärge, saatjaks rampväsimus. Fitbiti kellaga mõõdetud 26 kilomeetrit vahetuse jooksul! Robotlik kiirkõnd mööda treppe, kaupasid skaneerides, tõstes ja paigutades tehtud kükid. Pingeline liinitöö kõrges pensionieas. Ei mingit vanaduspõlve nautimist. Liig mis liig. Kui tuikab ribakoodilugemise sundliigutusest või betoonpõrandatel trampimisest tekkinud liigesevalu, siis saab seinaautomaadist tasuta peotäie ibuprofeeni, valuvaigistit – milline vastutulelikkus tööandjalt ja üürike leevenduspaus keset rassimist. Teenistus on 8–10 dollarit tunnis. Selle eest saab toitu ja autole kütust – eluks vajalikud mõlemad.

Elu haagises või kaubikus... Kitsastes oludes saaks isegi hakkama, kui põhivajaduste miinimum on täidetud ja kaubik töökorras. Paraku peab Ameerika nomaad ehk aadressita kaubikukodanik seadusesilma ees elama n-ö nähtamatuna ja pidevas põgenemisvalmiduses, sest püsiparkijad politseinikele ei meeldi, nad aetakse minema.

Parklate firmalinnakud

Kuid hooajatööd pakkuvad firmad suunavad oma tööpakkumisreklaamid just nimelt ajutistele tööränduritele, kelle sotsiaalsete garantiide eest ei pea vastutama. Ja sedasi tekivadki parklatesse firmalinnakud, aga et viimnegi sent kasumile lisada, nõutakse vee ja elektri eest lisatasu – ei midagi personaalset, lihtsalt äri on äri.

Matkaauto omanikud on eakad ja pärit enamasti Ameerika keskklassist, aga ei saa pidada muretut pensionipõlve, vaid on sunnitud oma majad üleöö maksujõuetuna pankadele jätma, ja kui kaotad ka töö... Nemad on beebibuumerite ehk pärast teist maailmasõda sündinute põhjakiht. Jah, nad kasvasid privilegeeritutena, majanduskasvu ajal, mida soodustasid elamispinna ja hariduse jaoks antud riiklikud toetused. Jah, nad peaksid olema keskmisest ameeriklasest jõukamad, aktiivsemad ja füüsiliselt paremas vormis, aga eluvool lükkas nad kitsasse ja räpasesse lisajõkke, alla paremale.

Buumeritest said kodutud

Kui ühel on halb, siis teisel hea – kapitalism ju. Haagiselamute müüjad ei kurda, kasum kasvab jõudsalt, sest kinnisvarapõgenikeks saavad need, kel oli seni kindel elukutse ja töökoht: ülikooli õppejõud, nõustaja, raamatupidaja. Mõnusat keskklassielu nautinud buumereid heitis majanduslangus suurel kiirusel ja hulgakaupa tänavale.

Aga raskused ühendavad inimesi. On liigutav lugeda Linda Mayst, kes oma kaubikukodu ehk Pisipesa elanikuna on teiste töörändurite kogukonnas hinnatud hoolivuse poolest. Ta leiab alati hea sõna, suutäie söögipoolist või ulatab tõbisele salvi. Sageli meenutavad haagiselamud oma mikstuuride ja plaastritega pigem apteeki, sest selle elaniku keha ei taha sundliigutustest enam kuuldagi.

Üksildus... Selle peletamiseks korraldatakse kogunemisi ja seminare, kus jagatakse peale seltsi ka toimetulekunippe, kogemusi ja positiivset meeleolu, milles on kergem kohaneda. Jagatakse eluseiku ja ollakse solidaarsed, kuid kogukonda mittekuulujale end ei avata. Seetõttu pidi raamatu autorgi ennast vähemalt paari aasta jooksul töörändurina tõestama, enne kui omaks võeti ja talle oma elu hakati avama.

Millest oled valmis loobuma?

Raamatus „Nomaadimaa” jagab 37-aastane ajakirjanik Jessica Bruder oma karmivõitu kogemusi, kuid ühtlasi värvikat galeriid hammasrataste vahele jäänutest, kes ometi ei alistu ja üritavad oma tervise hinnaga väärikust säilitada. Just see, et autor on üks nomaadide seast, muudab lugemise eriti empaatiliseks ja hõrguks.

Bruder jõuab olukorda analüüsides jahmatavate järeldusteni. Mis toimub ühiskonnas, kus vastuolu väljaminekute ja sissetulekute vahel üha kasvab ja miljonid ameeriklased ei suuda endale enam tavalist keskklassi eluviisi lubada? Autori sõnutsi tekitab see küsimuse: millest sa oled valmis loobuma, et elus püsida? Nii nagu nomaadid on ka paljud ameeriklased sunnitud tasapisi oma eluvalikuid muutma. Ellujäämise dilemmad: kas jätta söögikord vahele, minna EMO-sse, aga mitte oma arsti juurde, lükata liisingute ja laenude maksmist kaugusse, lootuses, et ühel päeval on piisavalt raha? Kas inimene peaks tõesti seisma selliste valikute ees? Sul võib olla Einsteini aju, kuid sa ei saa oma võimeid kasutada, vaid oled sunnitud peedipõldudel või vabriku ebainimlikes töötingimustes surmani rabama. Aga 1% USA elanikkonda teenib 21(!) korda rohkem nendest, kelle sissetulekut peetakse väikeseks. Ebavõrdsus lükkab inimesed kastisüsteemi, mis on hirmutav, mõtlemapanev ja moraalitu ressursi raiskamine. Ja kes ütleb, et meie, globaalse küla elanikud, ei ole järgmised, kes pärast ootamatut majanduslangust sundolukorda ehk nomaadielu elama ei satu.

Kodu on kõikjal

Kus siis on inimese vaba valik? Põhjapõdrakasvataja Aleksandri kodu on juba aastakümneid Sahha taigas keset mägesid ja tundrat. Temagi rändurielu koosneb lõputust olelusvõitlusest loodusjõududega. Kaupluse asemel on mäed, külmkapi asemel oja. Väljakujunenud rutiin tuttavatel rännuradadel on kujundanud sügavale juurdunud askeesi, mille Aleksandr on sunnita omaks võtnud. Hingematvas avaruses seistes kinnitab ta uhkusega, et tunneb siin iga põõsast, rajakest, mis asub 300 kilomeetri raadiuses. „Raske on isegi ette kujutada, see kõik on minu kodu!” Eveenina ei vahetaks ta seda millegi muu vastu.

Nomaad on nomaad. Inimene, kel pole kodu, aga samal ajal on ta kodu kõikjal. Ent üks valib nomaadielu vabatahtlikult, teisel pole valikut.