RAAMATUBLOGI: KGB agent: parvlaev Estonia huku järel sattus üks allveelaev vigastustega dokki – Rootsi allveelaev

J.K. Tamminen, „Estonia saladused”, tõlkinud Andres Lepp, Sinisukk, 200 lk.

Nagu ameeriklasi painab John Kennedy ja rootslasi Olof Palme mõrv, nii ei saa eestlased enne rahu, kui on selge, miks uppus parvlaev Estonia. Ametlik raport on ju olemas, kuid maarahvas pole nii naiivne, nagu meie toonased riigijuhid, kes Rootsi ees puudlitena käitusid ja uskusid kõike seda vahtu, mida kuningriiklased suust välja ajasid. Eesti ei käitunud kahjuks toona riigina.

J.K. Tammineni raamat „Estonia saladused” on järjekordne raamat ses virnas, mis otsib vastuseid küsimustele, mil pole tänini vastuseid. Aga on ju laevahuku uurimise lõppraport... Ha-ha...

Tegelikult annavad kõik Estonia huku ametlikud põhjused kahtluse alla panevad kirjutised ka vastuseid, kuid neil pole ametlikku kinnitust ja seega tituleeritakse need vandenõuteooriateks. Ent kes vähegi lugeda oskab ja maailma mõistab, saab aru, et kõige absurdsem teooria on lõppraport. Jah, Estonia huku uurimine algas uuesti, aga kas mitte liiga hilja, sest naiivne oleks mõelda, et tegelikkuse jäljed pole koristatud.

Tamminen ei avalda just palju uut, kuid hoiab raamatuga teemat elus. Ja see peabki ellu jääma, kuni tõde pole teada. Samas koondab „Estonia saladused” hulga materjali, mis uitab internetis, ühiste kaante vahele. Teosel on kolm osa... Esiteks kirjeldatakse juhtunut, teiseks tuuakse välja endise peaprokuröri Margus Kurmi süüdistused lõppraporti kohta, mis annavad kahtlustele, et uurimiskomisjon ajas maailmale kelbast, jõulise kinnituse. Raamatu kolmas ja kõige mahukam osa kannab pealkirja „Millest ametlikud aruanded ei räägi?” ning sisaldab hulga küsimusi, kuid vähe vastuseid.

Paraku jah, vastuseid ei saa, sest need, kes teavad, ei räägi. Näiteks üritas autor käesoleva raamatu tarvis küsitleda Eesti meest, kel on suhted Venemaa ametlike ja mitteametlike julgeoleku- ja luureringkondadega. „Püüa aru saada, et nendest asjadest ei saa rohkem rääkida. Kui hakkad oma artiklitega lolli mängima, siis võib see sinulegi ohtlikuks muutuda.”

Või siis tsiteerib Tamminen üht ametnikku. „Juhani, millal sa hakkad aru saama, et Eestis ja Venemaal ei ole oluline, mida öeldakse, vaid see, mis jäetakse ütlemata. Kõike pole vaja puutuda. Vähemalt jäta see viimane meelde.”

Tõestusi, et tähtis on see, millest ei räägita, saabub igast uksest ja aknast. „852 inimest on merepõhjas, enamik neist rootslased – ja Rootsi valitsus ei tee mitte midagi, tuukrid ja robotid jäävad kaldale ja allveelaevad sadamasse. Kas te suusate seda uskuda? Mina ei suuda,” põrutas Kurm riigikogus. „Seetõttu arvan, et tegelikult saadeti uurimislaevad välja esimesel võimalusel, mida tuukrid ja robotid merepõhjas tegid ja nägid, sellest lihtsalt ei räägita.”

Oli ka ametlik sukeldumisoperatsioon 1994. aasta lõpus, paraku on seal tehtud videosalvestused kadunud. Tuukrifirma hävitas video, Rootsi mereameti oma haihtus. Kurm: „Kujutage ette, uuritakse 852 inimese surmaga lõppenud katastroofi, kuid kõige olulisem asitõend, laevavrakis tehtud film, läheb kaduma, kaob ära juba enne, kui uurimiskomisjoni liikmed seda vaadata jõuavad.”

Tegelikult leidub raamatus ka vastuseid, või õigemini poolvastuseid, millel pole kinnitust. Näiteks: kas Estonia võis kokku põrgata allveelaevaga? Või siis allveelaev rammis Estoniat. Kusjuures Venemaa allveelaev. Tamminen sai kokku KGB inimesega, keda ta kutsub Reinhardiks ja kes teatas: „Eks kõigil luureteenistustel on olemas info selle kohta, millal vastaspoole allveelaev ühel või teisel põhjusel dokki remonti satub. Kõiki vaenlase liikumisi jälgiti pidevalt. Venemaal on infot, et umbes sel ajal sattus ainult üks Läänemerel liikunud allveelaev dokki. See ei olnud Venemaa vaid Rootsi allveelaev.”

Nagu öeldud, on raamat täis küsimusi, millele peaksid asjaomased vastuseid andma, aga ei anna ning ilmselt viis Estonia oma huku saladuse endaga merepõhja.