RAAMATUBLOGI: „Aga sa oled MEIE pede!” Pole tähtis, milline sa oled, vaid see, mida sa teed

Fredrik Backman, „Meie teie vastu”, tõlkinud Ene Mäe, Varrak, 392 lk.

Midagi pole teha, mõned raamatud lihtsalt on käestpandamatud, kusjuures „Meie teie vastu” on veelgi käestpandamatum, kui „Karulinn”, kust lugu algas ja mida tuleks kindlasti eelnevalt lugeda.

Esmalt pisut „Karulinnast” ehk Rootsi keeli Björnstadist. Depressiivne väikelinn, asub tupikus ja on maha käimas. Kaamos ühesõnaga. Aga pilvede vahelt piilub valguskiir. Karulinnal on võimas jäähoki juunioride meeskond, jõudnud finaali ja kui kuningriigi tšempionaadi võidaks, siis... Mitte ainult see, et hoki on Karulinnale kõik – triumf tooks sinna hokiakadeemia ja investeeringud ja... Ühesõnaga lööks linna särama. Kaotus tähendaks, et kõik hea läheks Härjalale ja Karulinn manduks veelgi. Hetk enne väljasõitu finaalmängule kutsuvad politseinikud tiimi suurima staari Kevini bussist välja ja viivad minema – ta oli peol vägistanud ühe neidise. Ja ongi kõik, võitu ei tule. Sel hetkel põkkuvad Karulinnas kaks maailma, suur ja väike. Üks ütleb, et hoki on tähtsam kui kõik muu, teise arvates ei saa üks mäng olla üle inimlikest väärtustest.

„Meie teie vastu.” Suvi. Karulinn on kaotamas viimsetki – hokit. Osa mängijaid siirdub Härjalasse, aga mitte kõik, sest nad ei saa minna. Üheti on nad karulinlased, teisalt süüdlased.

Karulinn on endiselt lõhenenud ja näib, et miski ei saa seda kokku sõlmida... Kui vaid, siis hoki. Seesama mäng, mis kogukonna pooleks rebis, võib olla ühendaja. Ja viha Härjala vastu, mis kasvab mõlemapoolseks vägivallaks.

Fredirik Backman keerab raamatus vindi mitmeid kordi üle, luues olukorra, mis reaalses elus harva eksisteerib. Ent sellega saab võimendada teose peamist ideed – pole tähtis, milline sa oled, vaid see, mida sa teed.

Niisiis Karulinn, kus hoki on enamat kui mäng. Hoki on kõik. Ja siis tuuakse meeskonda treenima naine. Naine! Lesbi, mõistagi. Asjad enam hullemaks minna ei saa, eksju? Aga saavad. Sest ühe pettunud tüdruku klõpsitud pilt, mille ta mõtlematult sotsiaalmeediasse laeb („Nii lihtne on arvata, et kui me midagi netti üles laadime, on see sama, mis elutoas häält tõsta, aga tegelikult on see, nagu katuselt kisendamine.”) annab teada, et üks tähtmängijaist, matšomees, on samuti...

- - -

Benji ei tule meeskonna treeningutele. Ta ei helista kellelegi ega vasta, kui temale helistatakse. Aga ühel hilisõhtul, kui jäähallis on enamik tulesid kustutatud ja riietusruumid tühjad, seisab ta üksi jääl, teksased ja uisud jalas, hokikepp käes. Keegi uisutab aeglasel jääle ja peatub tema kõrval. Elisabeth Zackell.

„Kas sa tuled Härjala vastu mängima?” küsib Zackell ebasentimentaalselt.

Benji neelatab kõhklevalt. „Ma ei taha olla... probleem. Meeskonnale, Ma ei taha, et nad tunneksid, et...”

„Ma ei küsinud seda. Kas sa mängid või ei mängi?”

Benji paneb silmad kinni ja teeb aeglaselt lahti. „Ma ei taha klubile koormaks olla.”

„Kas sa kavatsed meestega riietusruumis keppida?”

„Mis kur... misasja?”

Zackell kehitab õlgu. „Nii inimesed ju arvavad ? Et homod tekitavad distsipliiniprobleeme. Kui kõik hakkavad üksteist riietusruumis keppima?”

Benji kibrutab kulmu. „Kes seda sulle ütles?”

„Kas sa kavatsed riietusruumis kedagi keppida või mitte?”

„Muidugi mitte!”

Zackell kehitab jälle õlgu. „No selge, siis pole sa mingi koorem. Hoki on hoki. Väljaspool jäähalli võivad inimesed sinu kohta öelda, mida tahes, aga siin see ei loe. Kui sa mängid hästi, siis sa mängid hästi. Kui lööd värava, siis lööd värava.”

Paistab, et see ei veena Benjit. „Inimesed vihkavad mind. Sind samuti. See on neile vist liig, et nii sina kui mina oleme... Tead küll. ÜHE kannataksid nad välja ... aga ühes meeskonnas kaks ... see on inimestele liig.”

Zackell küsib imestunult. „Mis sa sellega mõtled?”

Benji kulmud kerkivad. „Et sa oled ... lesbi.”

„Ma ei ole lesbi.”

Benji jõllitab teda. „Kõik arvavad, et sa oled...”

„Inimesed arvavad igasuguseid asju. Nad tähtsustavad tundeid üle.”

Benji maigutab tükk aega suud. Hakkab siis naerma. Ei suuda naeru pidada.

„No tõesti, Zakell, saad ju isegi aru, et sul oleks siin linnas sada korda kergem, kui räägiksid kõigile, et sa ei ole...”

„Nagu sina?”

„Jah.”

Zackell turtsatab. „Ma arvan, et sinul ei ole kohustust kõigile rääkida, kellega sa seksida tahad, Benjamin. Ja ma arvan, et minul ka ei ole.”

- - -

Pole tähtis, milline sa oled, vaid see, mida sa teed...

„Kui sa kakled, saadetakse sind ära! Meil on sind vaja!” ütleb Benji.

„Ta sõimab!” karjub Vidar ja näitab näpuga vastasele.

„Mida ta siis ütles?” küsib Benji.

„Et sina oled pede!”

„Ma OLENGI pede, Vidar.”

Vidar taon vihaselt karu oma rinnal.

„Aga sa oled MEIE pede!”

Benji ohkab, pilk nukralt jääl. See oli kõige düsfunktsionaalsem kompliment, mis talle kunagi oli tehtud.

- - -

Keeruline on kirjeldada kõike seda tänapäevast, mida „Meie teie vastu” lahkab. Seejuures briljantselt. See on raamat, mida peab lugema. Spordikauged inimesed ei pea pelgama, hoki on ses loos küll telg, aga mitte peamine. Peamine on inimeseks olemine, mis pole nõnda lihtne, nagu me arvame.

Samas... Läbi hoki saab kirjeldada kõike inimlikku, näiteks abielu.

„Abielu on nagu hokihooaeg, eks ole, kallis? Isegi parim meeskond ei ole igas mängus parim, aga nad on piisavalt head, et võita ka siis, kui nad kehvalt mängivad. Abieluga on sama lugu: seda ei mõõdeta puhkusereisil, kus me joome enne lõunat veini ja seksime imeliselt ja meie suurim probleem on see, et liiv on natuke liiga kuum ja päike paistab ekraanile, kui tahame telefonis mänge mängida. Seda mõõdetakse argipäeval, kodus, kui me oleme kõige kehvemas vormis, kuidas me siis omavahel räägime ja kuidas konflikte lahendame.”