RAAMATUBLOGI: Mida sõid Hussein, Castro ja teised diktaatorid? Kokad räägivad

Witold Szablowski, „Kuidas toita diktaatorit”, tõlkinud Einar Värä, Argo, 256 lk.

Piltlikult võiks arvata, et diktaatorid, kes on hävitanud miljoneid inimesi, joovad verd ja toituvad tapetute lihast. Aga tegelikult? Poola üks tuntumaid ajakirjanikke Witold Szablowski võttis nõuks selle välja uurida.

Tegelikult oleks Szablowskist endast saanud kokk, paraku (või õnneks) ei pidanud ta söögikohtades rügades pingele vastu. Samas nägi ta oma silmaga, kui huvitavad inimesed võivad kokad olla. Enamikul neist on erakordne elulugu, sest kokatöö nõuab täielikku pühendumist.

Raamatu sünnihetkeks sai juhuslikult nähtud film „Kokkamise ajalugu”, mis rääkis sõjaväekokkadest ning mille peatelaseks oli Jugoslaavia diktaatori Jossig Broz Tito isiklik toiduvalmistaja Branko Trbovic. Seepeale tekkis Szablowskil küsimus: mida sõi Saddam Hussein, kui kui andis käsu gaasiga mürgitada tuhandeid kurde? Või kuidas einestas Pol Pot, kui miljoneid khmeere nälgis? Ja kuidas mõjutas toit poliitikat ning äkki päästis kokk inimelusid? Selleks, et küsimustele vastuseid saada, läks autor pikale reisile ning naastes pani kuuldu kirja.

Saddam Hussein olnud tavapärane Iraagi mees, kes arvab, et oskab liha grillida. Aga ei oska. Tema valmistatud toitu söödi viisakusest. Nii jutustas Husseini kokk Abu Ali, kes maitses kord presidendi valmistatud koftasid ja kommenteeris, et kui tema midagi säärast kokku keeranuks, saanuks jalaga tagumikku. Need sõnad jõudsid Husseinini, kes kutsus Ali vaibale, hakkas naerma ja andis kokale 50 dinaari. „Sul on õigus, Abu Ali, see oli liiga vürtsikas. Tagastan raisatud liha eest raha.”

Kui Uganda diktaator Idi Amin presidendiks sai, oli ta hämmelduses, et riigipeale toitu valmistav Otonde Odera nii vähe palka saab, lasi küsida, palju makstakse peakokale parimas hotellis ning kergitas töötasu samale tasemele. Lisaks kinkis Mercedese.

Albaania kunagise valitseja toidusedeli eest hoolitses härra K, kes pidi, nagu kõik teised alamad, olema enesekriitiline ja leidma eneses vigu. Aga kui söök on täiuslik? Vale, täiuslikkust pole, sest see oleks kahtlane ning nii tunnistaski K puhtsüdamlikult, et pani roogadesse liialt vürtsi.

Kuuba kuulsat habemikku Fidel Castrot toitsid Erasmo ja Flores. Suur revolutsionäär ei mõelnud esmalt kokkadele, ent tema ihukaitsja Erasmo hakkas ühel päeval muretsema, et äkki on juht näljane. Ta leidis poti ja seda, mis sinna sisse panna ning tulemus oli supp, mis Castrole meeldis.

Miljoneid inimesi hävitanud Kambodža diktaator Pol Poti koka Yong Moeuni peamine eesmärk oli ellu jääda, sest paranoilise valitseja lähedased pelgasid pidevalt mürgitamist.

Ent mida diktaatorid siis sõid? Eks seda saab teada raamatust. Kusjuures Wikipedia aitab leida täpseid retsepte ning nii mõnigi roog on väärt tegemist ja maitsmist. Küll aga ei ole „Kuidas toita diktaatorit” kaugeltki kokaraamat vaid midagi märksa enamat, sest kirjeldab väärikate inimeste elu väärastunud riikides väärastunud inimeste kõrval.