RAAMATUBLOGI: Austraalia tühermaa noir... Kurjus ja headus imbub kõikjal läbi
Garry Disher, „Lohutus“, tõlkinud Martin Kirotar, Ühinenud Ajakirjad, 304 lk.
Taaskord on kinnitust saanud, et maakera võib olla lapik (sel puhul on paslikum väljend planeet Maa), aga ei koosne pelgalt Euroopast ja Ameerikast, vaid seal kuskil servas on olemas ka Austraalia. Paraku on too manner sedavõrd kaugel, et vanas maailmas võtab sealse krimikirjanduse avastamine aega ja aega.
Samas ei saa öelda, et Austraalia krimkad maarahvale päris tundmatud on, meie juurde on põiganud James Delargy, Jane Harper ja Kyle Perry, kes küll esindab Tasmaania mõrvalugusid. Nüüd, viimaks, saab lugeda ka rohelise mandri legendi Garry Disherit, kes on kirjutanud ligi poolsada raamatut ja võitnud lugematu hulga kirjandusauhindu.
Meie siin Euroopas teame kõiksugu noir’sid – nordic, Stockholm, Moskva, Budapest jne... Disherit peetakse aga rural noir’ kuldkirjanikuks. Rural... Seda võib tõlkida kui maakoht, aga Austraalia ja Disheri puhul, kui sealseid mastaape arvestada, siis õigem oleks ehk tühermaa. Tühermaa noir.
Kui lüüa kaardirakendusse otsingusõna Tiverton, siis ilmub ekraanile pilt üksikute puudega pikitud punaliivakõrbest ning paari maantee piirjooned. Kui kaarti vähendada ja vähendada ja vähendada, ilmuvad esimesed kohanimed ja asulad. Aga just seal, Tivertonis ja seda ümbritsevas piirkonnas, peab üksildast ametit konstaabel Paul Hirschhausen ehk lihtsalt Hirsch. Nädalas kaks korda käib ta oma valdusi üle vaatamas, kord ühes, kord teises suunas – 290 kilomeetrit sinna, teist sama palju tagasi. Kui kõik see Mandri-Eestisse üle kanda, siis peaks meie ainus politseinik paiknema Paides ning hoidma peal ka osaliselt Venemaa ja Läti territooriumil. Ainult et Tivertonis pole inimmassi, vaid eraldatud farmid, väikeasulad...
Hirsch on hingelt politseinik, nagu ta kolleeg Šoti mägismaalt Hamish Macbeth. „Kaitsja ja korrakehtestaja. Ta hoidis pilku peal teismelisel õel-vennal, kes hoolitsesid oma maniakaal-depressiivse ema eest, ja vanaproual, kelle abikaasa kippus minema ekslema, niipea, kui ta selja pööras, ja pärismaalasest poisil, kes oli juba pooleldi veendunud, et Hirsch pole mingi löömamees. Ta pilk otsis salakavalust, rumalust ja lihtsalt kurjust. Ta manas silme ette vanad roimad ja vildakad saatused, kuni verandasammastele ja sissesõiduteedele ilmusid vere, kahetsuse ja purunenud lootuste jäljed, ikka selleks, et järgmine kord kõike ennetada. Püüdis aimata hulluse helki inimestes, kes jätsid esmapilgul korralike kodanike mulje. Mõtles, kuidas First Streetil põgenemisteed ära lõigata. Või kuidas viimaks Canowie Place’i aluspesuvaras kinni võtta. Iga paik oli poorne. Kurjus ja headus imbusid ikka läbi ja ühendas neid kõiki.“
Jah, Hirsch peab tegelema pesuvarastega ning ühel päeval saab ta kohalikust koolist kaks kõnet – õpetaja teatab vaenatud lapsest ning üks lapsevanem on tulnud õppeasutusse märatsema, siis helistab keskkonnakaitsja, et talunikud on riiakad ja ähvardavad teda...
Tiverton on piirkond, kus elavad tavalised, ent paganama sitked inimesed koos oma headuse ja pahedega. Muret on paljudel, murede leevendaja vaid üks. Kuid Hirsch saab hakkama, saab hakkama ka eraeluga, kuigi sealgi on mullistusi...
„Lohutus“ on hea raamat. Tõeline tühermaa noir. Täis ehedat Austraaliat ja austraallasi, kes paistavad väikesed ja tühised, ent tegelikult on suured ja jõulised.
