FAKTIKONTROLL | Kahtlased järeldused ja vildakas statistika – piirangute vastane kohtuotsus on täis vääraid väiteid

Koroonapiirangud õigusvastaseks nimetanud halduskohtu otsusest leiab arvukalt väiteid ja järeldusi koroonaviiruse kohta, mis teadlaste ja meditsiiniekspertide hinnangul paika ei pea.

31. mail rahuldas halduskohus 56 isiku kaebused, kes vaidlesid mullu kehtestatud koroonapiirangute vastu. 99-leheküljelises otsuses selgitab kohtunik ülima põhjalikkusega, miks võisid valitsuse kehtestatud piirangud olla õigusvastased.

Kuid kohtuotsus on teeninud juba ka kriitikat. Näiteks 15. juunil kirjutas endine Riigikohtu esimees Rait Maruste Postimehes, kuidas kohtuotsus reedab kohtunike isiklikke tõekspidamisi, ei käsitle nõrgemate põhiõigust elule ning kipub kohati arstide ja teadlaste pärusmaale.

Küsisime meditsiiniekspertidelt ja teadlastelt, kas kohtuniku väited ja järeldused vaktsiinide ja koroonaviiruse mõju analüüsimisel peavad paika.

Järgnevaga ei sea faktikontroll kahtluse alla juriidilisi argumente ega otsust ennast. Võimalik, et järgnevalt käsitletavad eksimused ei oleks lõplikku otsust kuidagi muutnud.

Kuid meditsiiniekspertide hinnangul alavääristavad halduskohtu selgitused vaktsiinide ja piirangute positiivset mõju ning koroonaviirusest tingitud ohtusid, sisaldades otsesõnu faktivigu ja ekslikke järeldusi.

Kohtuotsus puudutas põhiseadust, mistõttu on hetkel vaidlus arutamiseks saadetud riigikohtule põhiseaduslikkuse järelevalve tegemiseks.

Esimene väide: „Kohus nõustub kaebajatega selles, et haiglaravi koormust ei tekita mitte isikute nakatumise tõenäosus, vaid tegelik ravil olevate isikute absoluutarv, mis viitab, et vaktsineeritutest tulenev haiglakoormus on tegelikkuses suurem kui vaktsineerimata isikutest tulenev haiglakoormus.“

Kohtunik pidas põhjendatuks kaebajate argumente, et vaktsineeritud inimesed sattusid ju samuti haiglasse. Veelgi enam, kohtunik väitis, et vaktsineeritud inimesed sattusid haiglasse vähemalt sama tihti või rohkemgi kui vaktsineerimata inimesed, tuginedes üldarvudele oktoobris 2021.

Nii väitis kohtunik, et vaktsiinil ei olnud erilist mõju, hoidmaks ära haiglasse sattumist.

Matemaatiku ja biostatistika professori Krista Fischeri selgituse kohaselt oli aga vaktsineerimisel selge mõju haiglakoormuse vähendamisel, seda eriti viiruse esimeste tüvede levimise ajal.

„Oluline on vaadata mitte vaktsineeritute protsenti haiglapatsientide seas, vaid haiglasse sattumise tõenäosust vaktsineeritud ja vaktsineerimata isikute seas,“ selgitab Fischer seda, kuidas statistikast aru saada.

Sellise meetodiga selgub fakt, et vaktsineeritud inimesed ei ole olnud haiglale suuremaks koormuseks kui vaktsineerimata inimesed.

1. oktoobriks 2021. aastal oli vaktsineeritud vähemalt ühe doosiga kaks kolmandikku Eesti täisealistest ja 74 protsenti 60-aastastest ja vanematest.

Seega oli vaktsineeritud inimesi ka kogu ühiskonnas selgelt rohkem kui vaktsineerimata inimesi, seda eriti eakate hulgas.

Fischer selgitab, et kui vaktsiin ei töötaks, oleks haiglas palju rohkem vaktsineerituid inimesi, kui sinna tegelikult jõudis.

„Et haiglaravile satuvad suurema tõenäosusega eakad, siis oleks vaktsiiniseose puudumisel pidanud haiglas olema märksa suurem protsent vaktsineerituid,“ ütleb Fischer.

Nakatuvad nii vaktsineeritud kui ka vaktsineerimata inimesed, see on selge. Kui kasvab vaktsineeritute hulk, siis kasvab ka nende osa nakatunute statistikas.

Kuid fakt on, et nakatunud vaktsineeritud inimestest jõuab haiglasse väiksem osa kui vaktsineerimata inimestest.

Teine väide: „Igal juhul tuleb arvestada, et riskirühma kuuluvatel isikutel on suurem oht sattuda haiglaravile, kuid teiselt poolt ei saa välistada õrna immuunsuse tõttu suuremat riski vaktsineerimisega kaasnevatele kõrvaltoimetele.“

Selle väite lükkavad ümber perearstid Piret Rospu ja Marje Oona. Nad selgitavad, et just nõrga immuunsusega inimesed vajavadki suuremat kaitset COVID-19 eest.

Et koroonavaktsiin on ohtlikum nõrga immuunsusega inimestele, on vale.

„Sellist asja küll pole COVID-vaktsiinide puhul olemas. Elusvaktsiinide puhul jah, aga COVIDi vaktsiinid ei ole elusvaktsiinid,“ täpsustab Rospu.

Neile inimestele on ohtlik viirus ise ja vaktsiin aitab neid selle eest kaitsta.

Kolmas väide: „Teaduspõhise kindluse puudumisele ka vaktsiinide tõhususe osas viitavad nii teadusuuringu tulemused, haiguse uudsus kui teiste riikide kogemus, samuti ENPA raport. Seetõttu jääb arusaamatuks, miks üks teaduspõhiselt ebakindel meede on kaalukam ja selgelt eelistatud teiste teaduspõhiselt ebakindlate meetmete ees.“

„Tõhustusdooside toime ja kõrvaltoimete kohta on palju andmeid ja pole alust väita, et mõju on teadmata,“ kinnitab perearst Marje Oona.

Tasub meelde tuletada, et COVIDi vaktsiine ei hakatud valmistama nullist.

Sarnase tüvega haigusi levis juba pikalt enne pandeemia põhjustanud viirust ehk vaktsiini alge oli olemas ammu (1). Et vaktsiini on „vähe uuritud“, on müüt.

Rakendusviroloogia professori Andres Meritsa arvates on otsuses kirjas olev põhjendus veider. „Vaktsiinide tõhususes polnud kahtlust ei siis ega pole ka praegu,“ selgitab ta.

„Praegu me teame rohkem, millised on antud vaktsiinide ja nende kasutamise võimalused, mida nad suudavad, mida mitte.“

Meritsaga samal seisukohal on ka viroloog ja endine teadusnõukoja juht Irja Lutsar, kelle nõukoja juhtimise aega kohtuotsus läbivalt puudutas.

Lutsari sõnul on algusest peale kommunikeeritud kahte asja:

1) me ei tea, kui hästi vaktsiinid kaitsevad viiruse kandluse ja nende ülekande eest;

2) me ei tea, kui kaua vaktsiinide efekt kestab.

Kohtuotsuses on tsiteeritud Lutsarit, Meritsat, Fischerit ja ka teisi teadlasi, kes meedias pandeemia vältel on sõna võtnud. Heidetakse ette nende seisukohtade muutumist, mida eksperdid ise võtavad kokku järgmiselt: teadus ei ole must-valge.

„Õnneks saame kõik aja jooksul targemaks. Kui tulevad uued andmed, siis kohandavad teadlased oma seisukohti ja soovitusi,“ ütleb Lutsar.

Andres Merits täpsustab, et teadlaste arvamused põhinevad vaid faktidel. „Kui fakte lisandub, võib arvamus ka muutuda.“

Kuid kordame üle, nii Merits kui Lutsar kinnitavad, et vaktsiinide tõhususes ei ole kahtlust. Vaadates otsa arvudele, siis 2021. aasta sügisel oli vaktsineerimata inimestel suurem tõenäosus haiglasse sattuda, sest ringles deltatüvi.

„Kui üldine haiglasse minejate protsent nakatunutest läks peaaegu kaks korda alla, samas kui vaktsineerimata inimeste seas läks see pigem üles, siis seda saab seletada peamiselt vaktsineerimise mõjuga,“ selgitab allpool olevaid andmeid Fischer.

Neljas väide: „Statistikaameti andmete kohaselt on Eestis oodatav eluiga (suremusnäitajate põhjal arvutatud eluiga) meestel 74,4 ja naistel 82,8 aastat. Terviseameti poolt kohtule esitatud andmetel on koroonasse surnud isikute keskmine vanus laiemalt 79,8 aastat. Seega langeb koroonaviirusega surnud isikute keskmine vanus kokku Eesti inimeste oodatava eluaega. See asjaolu viitab kohtu hinnangul ka sellele, et iga koroonaviiruse suhtes positiivse tulemuse andnud isiku surm ei pruugi olla seotud COVID-19 haigusega. Puudub vaidlus, et ükski ametiasutus ei erista andmeid ning neid ei koguta selle põhjal, kas isik suri koroonaviirusega või viiruse põhjustatud haigusesse. Seda kinnitab ka tervise arengu instituudi 05.04.2022 vastus 30.03.2022 kohtunõudele. Seetõttu ei saa välistada, et mitmed nn koroonastatistikas kajastuvad surmad võivad olla seotud tõsiasjaga, et inimese elukaar jõudis oma loomulikku lõppu.“

Oma järelduses toetus kohus sellele, et Eesti keskmine oodatav eluiga ja koroonaviirusega surnud inimeste keskmine vanus enam-vähem kattuvad.

Eksperdid peavad seda täielikuks rumaluseks.

„Väide, et koroonaviirus pole seotud ca 3000 vanemaealise Eesti elaniku (ja miljonite inimeste maailmas) surmaga, on absoluutselt alusetu. Siin on üks-ühele seos,“ ütleb viroloog Andres Merits.

Perearst Piret Rospu lisas, et kohtuotsuses on järelduse tegemisel on liigsuremus täiesti arvestamata jäetud.

„Kaasuv koroonaviirusinfektsioon võis halvendada põhihaiguste kulgu,“ kirjeldab Marje Oona, kuidas koroonaviirus surmade juures tegelikult rolli mängib.

Ta lisab, et ka vaadates võrdlust koroonasurmade ja keskmise eluea vahel, on tegelikult koroonale kaotatud mitmeid eluaastaid (2) ehk suurt osa surnutest võinuks statistika järgi veel palju eluaastaid ees oodata.

„UK-s on hinnatud, et näiteks 80–84 aasta vanuses COVIDisse surnud eakas kaotas keskmiselt 5,5 eluaastat, mida oleks võinud ilma COVIDita elada,“ lisab Oona, viidates mullu märtsis läbiviidud uuringule (3).

Tema sõnul jäävad suremuse statistikast välja COVID-19 põhjustatud hilistagajärjed.

„On selgunud, et kuni aasta vältel pärast COVID-19 põdemist on suurenenud risk trombemboolilisteks tüsistusteks (näiteks infarkt, insult, kopsuarteri trombemboolia) – need juhud jäävad välja COVID-19 surmade statistikast.“

Ehk kokkuvõttes võib koroonaviiruse tagajärjel surnute arv olla kõrgemgi, sellele viitavad ka erinevad uuringud (4) (5) ning liigsuremus enamikus riikides koroonapandeemia ajal.

„Ja siin on kindlasti väga huvitavad Eesti enda andmed, mis näitavad, et COVID-19 põdenutel on koguni aasta jooksul pärast põdemist kolm korda suurem risk surra võrreldes mittepõdenutega, selgelt tuleb see pikka aega püsiv suurem terviserisk välja üle 60-aastaste vanuserühmas,“ täpsustab Oona (6).

Viies väide: „Kaebajad viitavad siinkohal põhjendatult ka nakatumise ja haiglaravi vajaduse graafikule, millest nähtub, et korralduse kehtestamisest kahe kuu jooksul polnud viiruse levikule ja haiglaravi vajadusele mistahes toimet – kinnitatud nakkusjuhtude arv ja haigestumus on järjepidevalt tõusnud.“

Et nakatumise näitajad kasvasid ka pärast piirangute kehtestamist, ei võimalda kuidagi teha järeldust, et piirangutel puudus „mistahes“ mõju.

„Ei ole välistatud, et piirangute puudumisel oleks nakatumiste kasv hoopis kiirem ja haiglakoormus suurem,“ arvas Fischer.

Selleks oleks vaja analüüsida hüpoteetiliselt, millised oleksid olnud nakatumisnäitajad olukorras, kus piiranguid poleks kehtestatud. Seda kohus teinud ei ole.

Küll on piirangute mõju analüüsinud arvukad teadustööd (7) (8), mis näitavad muu hulgas seda, kuidas uuritavate seas langetas sotsiaalne distantseerumine ja maski kandmine COVIDisse nakatumise riski.

Pealegi näitab Fischeri sõnutsi ka nakatumiste statistika, et oktoobris 2021 kehtestatud piirangute järel vähenes märkimisväärselt nakatumine vaktsineerimata inimeste (keda piirangutega ka kaitsta üritati) hulgas. Seega on seda mõju ka graafikult selgelt näha.

Küll tõusis nakatumine jälle siis, kui levima hakkas hoopis nakkavam omikrontüvi.

Tallinna halduskohtu otsus rahuldas kokku 56 isiku kaebused, kellele määrati lahendi tulemusena rahaline kompensatsioon. Kõik menetlusega seotud kulud peab katma vabariigi valitsus, milleks on umbes 70 000 eurot. Kuna kohtuotsuses oli, et NETSi paragrahvid käivad vastu põhiseadusele, siis läks asi edasi riigikohtule, põhiseaduslikkuse järelevalve tegemiseks. Otsust saab edasi kaevata 30 päeva jooksul peale põhiseaduslikkuse järelevalve otsuse selgumist.