RAAMATUBLOGI: Itaalia allilm ja valitsev pealilm käivad käsikäes

Donna Leon, „Vere hinnaga“, tõlkinud Triin Aimla-Laid, Pegasus, 302 lk.

Nagu mõni aeg tagasi sai kirjutet, on Donna Leoni legendaarsetel Veneetsia krimiromaanidel nüüd võrdväärne partneri, sest maakeeles ilmus Philip Gwynne Jonesi sarja esimene raamat „Veneetsia mäng“. Sai tõdetud, et kui Leoni raamatuis leidub Itaaliat rohkem kui Veneetsiat, siis Jonesil on vastupidi, aga need kaks autorit mitte ei rivaalitse, vaid täiendavad teineteist.

Leon tungib läbi comissario Guido Brunetti lugude sügavale Itaalia ühiskonda ning näitab selle räpasust. Samas on see viiteks ka teiste riikide lugejatele, et ei tasu olla sinisilmne ja arvata, nagu oleks vaid Itaalia korruptsioonist läbi imbunud. Eks Maarjamaalgi on tumedust piisavalt, ainult et meil pole Donna Leoni, kes selle tuhandete lugejateni tooks. See, mis meedias siin-seal vilksatab, on veepealne osa ning ajakirjandusega on paraku nii, et tänane artikkel lüüakse päev hiljem kemmergus naela otsa ja unustatakse.

Kui Veneetsias mõrvatakse keset õhtut tumedanahaline immigrandist tänavakaubitseja, tekib comissario Brunettil küsimus: miks? Jah, tapetu müüs võltsitud käekotte, aga et seepärast ta teise ilma saata...

Mida kaugemale comissario Brunetti oma uurimisega jõuab, tutvudes Aafrikast pärit sisserändajatega, seda selgemaks saab, et asi pole kaugeltki käekottides, vaid niidid hargnevad nii Itaalia allilma, kui ka riiki valitsevasse pealilma. Kui comissario hakkab tõele liiga lähedale jõudma, saab ta oma ülemuse vice-questore kaudu teada, kus niidid põimuvad.

- - -

„Meil tuleb see rahule jätta,“ ütles Patta viimaks.

Kui oli selge, et ta ei kavatse enam midagi öelda, küsis Brunetti: „Ma oletan, et see käis tolle musta mehe mõrva kohta?“

Patta noogutas.

„Mis mõttes rahule jätta? Mitte seda uurida või ainult jätta mulje, et me uurime, aga mitte midagi leida?“

„Me võime jätta mulje, nagu uuriksime. See tähendab, et me võime inimesi küsitleda ja ettekandeid kirjutada. Aga me ei tohi mitte midagi avastada.“

„Mis mõttes mitte midagi avastada?“ küsis Brunetti.

Patta vangutas pead: „Brunetti, see on kõik, mida ma saan selle kohta öelda.“

„Kas te tahate öelda, et me ei tohi leida mehi, kes ta tapsid?“ küsis Brunetti jäisel toonil.

„Ma tahan öelda ainult seda, mida ma juba ütlesin, Brunetti. Et me peame selle asja rahule jätma.“

- - -

Nagu comissario Brunetti raamatuis tavaks, on meeldivalt suur osa pühendatud ta perekonnale. Seekord tekivad peres pinged, kui teismeline tütar väljendab äärmiselt ebakohaselt oma suhtumist immigrantidesse. Pingelise olukorra lahendamine on kui äärmiselt väärtuslik ja eluline õpikupeatükk lapsevanemale.

Ja nagu ikka, tutvustab Leon läbi comissario Brunetti Itaalia kööki ning lugeja saab üles noppida mõne retsepti.

- - -

Lapsed lõuaks koju ei tulnud, seega oli lõunasöök, vähemalt Brunetti standardi järgi spartalik: ei midagi muud kui risotto al radiccio di Treviso ja juustuvalik. Märgates abikaasa halvasti varjatud pettumust juustuvalikut nähes, läks Paola tema juurde ja ütles tema kõrval seistes: „Olgu peale, Guido, ma teen õhtuks sealiha.“

„Mis moodi?“

„Seda oliivide ja tomatipastaga.“

„Aga sigurid?“

Naine vaatas temast mööda ja suunas oma sõnad näiliselt seinalambile. „Kuidas see küll sai minuga juhtuda? Ma abiellusin mehega, aga nüüd on mul tunne, nagu elaks ainult tema söögiisuga.“

„Kas või ja parmigianoga?“ küsis Brunetti, määrides paksu kihi juustu leivaviilule.