RAAMATUBLOGI: Kas süsimusta saab mustemaks muuta? Islandlased saavad

Ragnar Jonasson, „Pimedus“, tõlkinud Piret Lemetti, Eesti Raamat, 222 lk.

Tea, kas nõnda sünge lugemine suvesse kõlbabki, aga Ragnar Jonassoni uue sarja „Peidus Island“ avateos on tume, mis tume. Topelt-noir. Samas paduvihmapäeval kamina eest seda lugeda, klaas veini veeres... Miks mitte. Ilmselt saab lugeja tõdeda, et Eesti suvi on võrreldes Islandi ükskõik, millise aastaajaga võõratult parem ja elu elamist väärt.

Hulda Hermansdottir. Üksildane politseiuurija, kelle tütar tegi enesetapu ja mees lahkus teise ilma. Töö on ainus, mis rõõmu pakub, kuid 64-aastasena saadetakse ta eelpensionile, et noorematele ruumi teha. Et valu veidigi leevendada, lubatakse tal ette võtta üks juhtum minevikust. Hulda teab, milles tahaks selgusele jõuda – miks hukkus venelanna, kes ihkas Islandil leida varjupaika? Paraku selgub, et Huldat pigem takistatakse, kui aidatakse teekonnal püha tõe juurde.

See siis on pinnapealne raamatu sisu lühikirjeldus, kuid ses loos on sügavust... Briti ajaleht The Sunday Times valis „Pimeduse“ pärastsõjajärgse ajastu 100 parima krimiromaani hulka, põhjendades: „Hulda on kaasaegse krimikirjanduse üks suurimaid traagilisi kangelannasid. Raamatu lõpp rikub žanri põhilisi konventsioone ja järelsõna muutub triloogia koodiks. Jonassoni loo äraspidine struktuur on hiilgavalt tõhus, kus tulevik kujutab jubedalt minevikku.“

Ian Rankin, Iirimaa kultuskirjanik: „Jonasson on erakordne, lisades nordic noir’le mitu tumedat varjundit.“

C. J. Tudor raamatu „Kriidimees“ autor: „„Pimedus“ on ühtaegu lõõmavalt kaasaegne ja agathachristielikult vanamoodne. Jonasson navigeerib reetlikus narratiivis ja hoiab lugeja adrenaliini kõrge lõpuni. Viimane pööre on kui rusikahoop näkku.“