Üks aspekt on hoida elektrikulusid tarbijate jaoks mõistlikul tasemel – toetustega, börsihinna rolli vähendades või nende kombinatsioonina. Kuna praeguseks on selge, et elektribörs ei täida talle pandud lootusi päris niimoodi, nagu oodatud-loodetud, siis ei peaks me ei siin Eestis ega ka kogu Euroopas praegusse börsikorraldusse väga suure aukartusega suhtuma. Peab nuputama, kuidas teha hinnakujundust paremaks ja õiglasemaks, ja mitte pelgama börsiväliseid ostuvõimalusi laiendada.

Peab nuputama, kuidas teha hinnakujundust paremaks ja õiglasemaks, ja mitte pelgama börsiväliseid ostuvõimalusi laiendada.

Teine aspekt on põhimõttelisem ja koalitsiooniläbirääkimiste haardest laiem. Paistab, et energiapööre on suures osas Euroopas, sealhulgas Eestis, väga kehvasti läbi mõeldud. Kuidas muidu selgitada seda, et Eesti mühisevalt arenev päikeseenergeetika on jooksnud tupikusse, sest uusi päikeseparke ei saa ühendada elektrivõrku või küsib Elering selle eest ulmesummasid? Või seda, et Eesti Energia kõige „mustem“ tütarfirma, põlevkivielektrit tootev Enefit Power teenis möödunud aastal superkasumi ning see aasta tõotab talle veelgi parem tulla? Piinlik olukord on ka Saksamaal, sest pikalt oma rohelise Energiewende üle uhke olnud riik sai 2021. aastal energiast kõige suurema osa kivisöest!

Need näiteid ei tähenda, et roheenergeetika arendamisele peaks pidurit tõmbama. Need tähendavad seda, et muutusi peab targemini kavandama, vähendama loosunglikkust ja suurendama sisulisi ettevalmistusi, et ei ilmneks piinlikke ega tarbijale kulukaid ootamatuid tagajärgi.