RAAMATUBLOGI: Itaalia toit kui kõrgem kunstivorm ehk itaallased leiavad küllust sealt, kust teised ei leia

Stanley Tucci, „Maitsed minu elus“, tõlkinud Marianne Ots, Helios, 302 lk.

Stanley Tucci on filmimaailma suurkuju – näitleja, stsenarist, filmiprodutsent, režissöör ja mida iganes, võitnud kõrvalosatäitja Oscarigi – aga tema elutöö, tuleb tunnistada, on raamat „Maitsed minu elus“. Film on film, kõnetab vaid mingit osa inikonnast ja toidab vaid linateose loojaid. Ent söömine ja toiduvalmistamine kõnetab ja toidab kõiki.

Tucci on itaallaste järeltulija, kusjuures eelkõige hingelt ning seda on kõik, kes leiavad üheskoos temaga – ta sai selles selguse ema valmistatud koduseid toite süües – et loominguline kokkamine võib olla kõrgeim kunstivorm.

Ei, Tucci ei keskendu Michelini tärni restoranidele, kuigi neist räägib ta samuti, vaid Itaalia toiduvalmistamise kunstile, tavadele ja äärmisele lihtsusele. Ent siinkohal tähelepanu: esmatähtis on tooraine, odava poepasta ja kummitomatitega saab luua vaid kitši.

Pasta con aglio e olio... Spageti (võimalusel värsked), kolm kolmeks lõigatud küüslauguküünt (oma aiast, mitte kuivad Hiina küüned), oliiviõli (kvaliteetne), pipar (värskelt jahvatatud), sool, paprikapulber. Kõik. Juust on keelatud. Praadida küüslauku õlis, keeta pasta, kurnata ja lisada õli-küüslaugusegule, segada, lisada pipar, sool, paprikapulber. Olete proovinud? Proovige! Imelihtne ja imemaitsev.

Muide, selle roa söömisel ei tohi sooritada kulinaarset kuritegu – lõigata spagette noaga. Tucci tsiteerib siinkohal tsitaati ühest näidendist: „Ainus viis nendele inimestele midagi selgeks teha, on nad tappa.“

Veel üks väärtegu, aga mitte surmanuhtlust väärt on see, kui valmistatakse pastakaste lihapallide või lihaga (Ragu Tucci sisse pannakse nii siga kui veist) ning siis pistetakse see ühes tükis kinni. Ei! Liha või lihapallid tuleb kastmest välja võtta ja süüa eraldi, kusjuures see ei ole secondo ehk teine roog, vaid ikka esimene, primo, aga lihtsalt pasta jätk.

Neile, kes küll söövad selleks, et elada, kuid tahavad seda teha maitsvalt ja naudinguga, saavad tänu Tuccile aimu Itaalia toidukultuurist, ja seda mitte pinnapealselt, vaid veidi süvitsi minnes. Kusjuures Itaalia tõde maksab kõikjal maailmas. Võrratult hästi kirjutatud raamatust leiab kõigele muule lisaks ka head huumorit ja retsepte, mis tuleks kindlasti proovida.

Ühel paljudest Itaalia reisidest sai põigatud turule nagu alati ning arutletud, mida teeb nonna väikeste, pöidlajämeduste suvikõrvitsatega, mida ta soetas. Vastus: rooga Spaghetti con zucchine alla Nerano. Väiksed suvikõrvitsad on lihtsalt maitseküllasemad.

Spagette, 8 – 10 väikest suvikõrvitsat, värsket basiilikut, soola, oliiviõli ja parmesani juustu ning kõik. Kusjuures suvikõrvits tuleb ohtras õlis kuldpruuniks praadida ja pastakeeduveega roog kreemjaks muuta.

Tucci: „Lihtne aga intensiivne Spaghetti con zucchine alla Nerano, mis sündis õli basiiliku, juustu ja tagasihoidliku kõrvitsalise kvartetist, annab taas kord tunnistust itaallaste oskusest leida küllust sealt, kust teised ei leia suurt midagi.“