RAAMATUBLOGI: Tahad elada, loovuta neer... Pealesunnitud elundikaubandus kui heaoluühiskonna õõvastav reaalsus
Anders Roslund, „Usaldamind“, tõlkinud Li Laanemets, Eesti Raamat, 412 lk.
Nii kahetsusväärne, kui see ka pole, on Anders Roslund saanud taaskord hakkama (krimi)kirjandusliku suurteosega ning tahaks öelda, et „Usaldamind“ on kriminaalkomissar Ewert Grensi sarja parim teos, kuid sel puhul oleks vahe eelnevatega sajandikkudes.
Et miks on suurepärase krimiromaani sünd kahetsusväärne? Sest Roslund, eelnevalt kahasse Börge Hellströmiga, kes lahkus teise ilma, kirjutab sellest, mis on. Ehk nagu Roslund ise ütleb, pakib ta tegelikkuse kirjanduslikku vormi selleks, et lugejal oleks seda lihtsam seedida ning reaalsus jõuaks võimalikult paljude inimesteni.
Soe soovitus, pigem palve: kes pole Roslundi ja Hellströmi loominguga varasemast tuttav, võiksid ette võtta kõik nende raamatud esimesest viimseni enne, kui lüüakse lahti viimane teos (mine tea ehk ongi see tõesti päris viimane) „Usaldamind“. Või vähemalt võiks eelnevalt lugeda 2011. aastal ilmunud ja Põhjamaade parima krimiromaani auhinna võitnud „Hoiukapp 21“, sest „Usaldamind“ on justkui selle järg. Samas võib neelata – sest see on käestpandamatu – „Usaldamindi“ ka eraldiseisvana.
Just „Hoiukapp 21“, mis räägib prostitutsioonist Rootsis, kinnitas ilmekalt Roslundi (ja Hellströmi) tõsiseltvõetavust. Pärast raamatu ilmumist imestasid kriitilised arvustused, et miks kirjutatakse korterbordellidest, kui Rootsis selliseid ei ole. Läks vaid kuu-paar, kui kuningriigis lahvatas suur skandaal põhjusel, et korterbordelle on kõikjal ja inimkaubandus lokkab.
Roslund (ja Hellström) ei mõtle lugusid välja, vaid teevad põhjaliku uurimistöö ning kirjutavad sellest, mis tegelikkuses eksisteerib. Samavõrd vapustav oli heaoluühiskonda nautiva Rootsi pealilma rahva jaoks raamat „Tunnelitüdruk“, kus selgus, et Stockholmi maa-alustes käikudes on terve kogukond heidikuid. „See on tegelikkus. „Tunnelitüdruk“ räägib tänavalastest, keda ametlikult Rootsis olemas ei ole. Me tegime seda, mida sotsiaalhoolekandega tegelevad ametnikud ei tee. Me otsime neid,“ kirjutasid Roslund ja Hellström järelsõnas. „Tunnelitüdruk Jannike on koondpilt viiest tegelikust tüdrukust, kes on elanud Rootsis tänavalastena.“
Roslund tunnistas, et pärast raamatut „Hoiukapp 21“, kutsus Rootsi valitsus teda ja Hellströmi vaat, et pärast iga uue teose ilmumist kohvile (heas mõttes), uurimaks, mis nende juhitavas riigis tegelikult toimub.
Muide, Wikipedias on Roslundi (ja Hellströmi) loomingu liigituseks määratud true crime ehk tegelikkusele vastavad krimiraamatud ja see teebki iga teose kahetsusväärseks.
Pealkirja „Usaldamind“ tähendus on negatiivis – usaldada ei saa kedagi. Korteribordellid Rootsis tegutsevad endise hooga, Leedust pärit lõbutüdrukud (Roslund ja Hellström on oma teostes Eestit säästnud) teenivad nende omanikele raha ning peavad õhtuks ette näitama spermaga täidetud preservatiivid, kinnitamaks, palju tööd on tehtud ning et kasutatakse kaitsevahendeid – rasestunud lõbutüdruku väärtus kahaneb ju peagi nullini.
Paraku ei tea neidised, millesse nad kaunisse kuningriiki saabudes end mässisid – tööta, palju töötad, ikka oled võlgu ega saa vabaks. Aga samas vananed. Kui tahad priiust, siis osta see. Oma elundite hinnaga. Niisiis pealesunnitud elundikaubandus. Heaoluühiskonna reaalsus.
Mis puutub ääretult sümpaatsesse Grensi, siis autor on temaga nii karm, kui vähegi olla saab. Ta petab ennast ja teisi kogu oma naiivsuses, otsides sõprust ja armastust sealt, kus seda ei ole.
Kas Grensi sari saab punkti? Lugege „Usaldamind“ läbi ja arvake.
