Grebe on Eesti lugejale ammune tuttav, tema Moskva noir’ triloogiast on ilmunud kaks raamatut (ootaks kolmandatki) ja viiest eraldiseisvast teosest (mis küll kuuluvad ühise nimetaja alla „Tüdrukud ja pimedus“) neli, head kõik.

„Varjukütt“ vaatab minevikku ja seob selle olevikuga. 1944. aasta veebruariööl leitakse põranda külge naelutatud naise laip. Läheb kolm kümnendit ning toimub taas samalaadne mõrv ning aastaid hiljem taas. Ent tapja viibib endiselt vabaduses.

Raamat koosneb neljast osast ning on suuresti ilukirjanduslik ajalookursus naistest Rootsi politseis.

Esmalt Elsie. Neljakümnendail, täpsemalt aastani 1958, ei saanud õrnem sugu olla politseinik, küll aga politseiõde, kes tegi pigem sotsiaaltööd.

Järgmisena Britt-Marie, kes üritab ühildada politseitööd ja lapsekasvatamist, kuid ei leia poolehoidu ei lähedastelt ega ülemustelt.

Siis Hanne, profileerija, kes on Grabe varasematest raamatutest tuttav, aga seekord kirjeldatakse tema algusaastaid kuritegude lahendamisel.

Ning lõpuks Malin, samuti Grabe fännidele tuttav persoon, täieõiguslik politseinik. Ehk siis ajad on muutunud ning kellegi silm ei pilgu, nähes mõrvarit jahtivat naisterahvast. Ja Malin jahib, ammused toimikud on avatud, sest kui on toime pandud kuritöö, peab järgnema ka karistus.

Grabe sai „Varjuküti“ idee Michelle McNamara raamatust, kus kirjeldatakse tegelikkuses toimunud sündmusi – USA-s kurikuulsaks saanud Golden State’i mõrvar, kes pani toime kuraditosin tapatööd, tabati alles siis, kui ta oli 71 aastat vana.

Ehk siis minevikumõrvu uurides on suurepärane võimalus läbida ajarännak ja kirjeldada õrnema soo teekonda vääritutest politseiõdedest kuni väärikate kriminaalinspektoriteni ning Grabe teeb seda suurepäraselt, Klaasvõtme tasemel. Aplaus.