RAAMATUBLOGI: Gurmeekriminull, peaosas mõistagi Nero Wolfe

Rex Stout, „Liiga palju kokki“, tõlkinud Peeter villmann, Tänapäev, 268 lk.

Nagu Eesti Päevalehe nädalalõpuväljaandes LP sai soovitatud, võiks krimkafänn võtta suvel ette ühe kirjaniku ja tema loominguga põhjalikku tutvust teha. Kahtkemata vääriks Rex Stout ja tema loodud maailma parim detektiiv Nero Wolfe olla need, kellele pühenduda, sest siis võib kindlalt öelda, et suvi ei läinud raisku.

Stout on üks vähestest, kes suudab ühendada kulinaaria ja (krimi)kirjanduse, kusjuures teeb ta suurepäraselt, kuigi... Eks võiks vähe maalähedasem olla, aga kui Wolfe juhtub olema gurmaan ja tema kokk Fritz Brenner gurmeekokk, siis pole midagi parata. Hobikorras toiduvalmistajale läheb siiski pisut liiaks, kui Wolfe ja Fritz vaidlevad, kas roale tuleb lisada neli või viis rohelise pipra tera.

Ülekaaluline Wolfe üks veidrustest on see, et ta ei käi kodust väljas, kuigi paljudes raamatutes teeb seda. Seekord on ta aukülaline iga viie aasta järel toimuval maailma 15 parima koka kohtumisel Les Quinze Maitres. Kusjuures Wolfe esineb ettekandega Ameerika tipptasemel kokakunstist ehk haute cuisine’ist, mis olevat võrreldav Prantsusmaa omaga või isegi parem.

Kui prantslasest köögivõlur Jerome Berin julgeb Ameerika gurmeetoite kritiseerida – „Selle vahekord le haute cuisine’iga on kui sentimentaalsete armastuslaulude vahekord Beethoweni ja Wagneriga.“ – saab Wolfe pahaseks.

„Kas tõesti? Kas te olete söönud võis, kanapuljongis ja šerris hautatud karpkilpkonna`“

„Ei ole.“

„Või New Orleansi veisemagu kreooli moodi? Või Missouri osariigi Boone’i maakonna sinki, mida on hautatud äädika, melassi, Worcestershire’i kastme, magusa siidri ja maitsetaimede segus? Või Marengo kanapraadi? Või munakastmes kana rosinate, sibulate, mandlite, šerri ja Mehhiko vorstiga? Või Tennessee opossumit? Või Newburgi homaari? Või Philadelphia kaimankilpkonna suppi?“

Liiga tigedaks Wolfe prantslase peale siiski ei saa, sest tahab temalt välja meelitada või ära osta maailma parima vorsti Saucisse Minuit’ retsepti.

Wolfe probleem on selles, et kui ta kuhugi läheb ja see pole seotud tapatöö uurimisega, siis järelikult saadetakse keegi teise ilma. Ja nii juhtubki, üks tippkokkadest mõrvatakse ning Wolfe peab süüdlase välja selgitama. Kusjuures teeb ta seda täiesti tasuta – niivõrd-kuivõrd – sest teab, et teda ootab märksa väärtuslikum preemia, kui taskutäis dollareid.

Ühesõnaga, Wolfe saab tööga hakkama ning tasuks Saucisse Minuit’ retsepti, mille avaldab (koos teiste Ameerika haute cuisine’i retseptidega) raamatu lõpus – tema vaikimiskohustus lõppes pärast Jerome Berini surma. Küll aga ei anna ta lugejale maailma parima vorsti koostisosade vahelisi proportsioone, sest need sõltuvat kliimast, aastaajast, sööjate temperamendist, eelnevatest ja järgnevatest roogadest ning serveeritavast veinist – härra Berini ise eelistas vorsti kõrvale juua odavat Murrieta Yagi mõisas villitavat Riojat.

Niisiis Saucisse Minuit... Sealiha, haneliha, faasaniliha, peekonisink, hanerasv, brändi, punane vein, veisepuljong, leivapuru, seasooled, pistaatsiapähklid, sibulad, küüslauk, aed-liivatee, rosmariin, ingver, muskaatpähkel, nelk, sool, must pipar. Valmistamisõpetuse saab raamatust.