RAAMATUBLOGI: Viis naist Austraalia metsikus looduses. Naaseb neli...
Jane Harper, „Looduse jõud“, tõlkinud Kersti Unt, Varrak, 344 lk.
Teinekord raamat lummav ja on raske selgitada miks. Ju on põhjus autorites, sest Jane Harperi eelmisedki teosed „Põud“, mis võitis Kuldse Pistoda ja ka „Kadunud mees“ on aeglaselt kulgevad lood, kus võib aimata, et asi kisub kriminaalseks, aga kõik see juhtub kunagi hiljem. Seni on vaid reaalse elu kirjeldus ehk siis selgitus, kus, kuidas ja miks võivad asjad sohu minna.
Eduka Melbourne’i firma töötajad lähevad Austraalia metsikusse loodusesse, Giralangi mäestiku metsapadrikusse matkale, tugevdamaks tiimitööd ja -tunnetust, end paremini tundma õppida ning nii edasi, nagu kaasaegne juhtimisfilosoofia ette näeb. Teele läheb viis naist, naaseb vaid neli, Alice jääb kadunuks. Ta olevat oma teed läinud, kui kamp rajalt eksis.
Pealtnäha tavapärast kadumisjuhtumit, mille peaks lahendama päästjad, hakkavad uurima uurima föderaalpolitseinik Aaron Falk (kes tegutses ka romaanis „Põud“) koos abilise Carmeniga. Põhjus: Alice pidi edastama materjali ränkade seadusterikkumiste kohta firmas. Ja nüüd tekibki küsimus – kas Alice kadus kellegi soovil (firma meestöötajad matkasid oma rada, kuid kohtusid naisteseltskonnaga) või juhtus temaga midagi või on ta veel elus ning otsib pääsemisteed... Samas tegutses kaks kümnendit tagasi ses piirkonnas sarimõrvar, kes jättis maha hulga laipu. Jah, tema on nüüd teises ilmas, aga äkki poeg või matkijad...
Samal ajal kulgeb lugu vahelduvas rütmis. On Aaroni ja Carmeni liin, kui nad pärast seda, kui viiest neli naasevad, kes suuremate füüsiliste või hingeliste traumadega tavaellu, üritavad välja selgitada, mis matkal toimus ja kuhu kadus Alice. Ja on matkajate liin, kus lugejad, mitte aga uurijad, vähemalt esialgu, saavad teada tõe.
Harper ei lähe kergema vastupanu teed, määrates ühe tegelastest paariaks, vaid igaüht viiest ei saa kuidagi pidada pühakuks. Üks on terava keelega, kui tuleb arvamust välja öelda, teine liiga otseselt seotud firma tegevjuhiga ja üritab järgida reegleid, kolmas heitleb eraelulise kriisiga, neljas ja viies on kaksikud, kuid nii erinevad, kui vähegi olla saavad. Ja kõigil on saladusi, mille avalikuks tulek pole pehmelt öeldes hea.
Mõistagi tekivad naiste vahel pinged, mis on samavõrd ohtlikud kui ekslemine looduses ning kanduvad üle ka lugejale. Ja viige nüüd see seltskond metsikusse loodusesse, laske neil eksida, jääda nälga ja kaotada varustus, ning nakatuda raevust, pettumusest ja hirmust, kui leitakse kurjakuulutav onn, mis võib olla seotud sarimõrvariga...
