Üleilmses kultuuriloos on ehk tuntum Capote’i novell „Hommikueine Tiffany juures“, sest lisaks raamatule ja filmile legendaarse Audrey Hepburniga peaosas on sellest ka laulud, aga „Külmavereliselt“ näikse olevat selgelt mõjukam ja pole vist edetabelit, kus seda poleks valitud saja kõigi aegade parima romaani hulka.

„Külmavereliselt“ on märgiline teos, sest tähistas uue žanri – dokumentaalromaani – sündi. Raamatus kirjeldatu pole fiktsioon, vaid dokumentaalne kirjeldus tõestisündinud arusaamatust ja jõhkrast nelikmõrvast ning selle tagajärgedest – kahtlusaluste leidmisest, kohtuasjast ja määratud karistuse täideviimisest. Sealtmaalt hakkasid ilmuma (kusjuures mõni oli ilmunud varemgi) peamiselt küll ookeani taga, teisedki tõestisündinud kriminaalsetel stooridel põhinevad raamatud, aga asjatundjate arvates ei jõudnud ükski neist Capote’i tasemele.

Inspiratsiooni raamatuks sai Capote lühikesest 1959. aasta 16. novembril New York Timesis ilmunud artiklist, kus kirjeldati Clutteri perekonna seletamatut mõrva Kansase osariigis Holcombi maapiirkonnas. Kohaliku politseiülema arvates oli kuritöö toimepanija ilmselt psühhopaatiline mõrvar.

Capote, kel tekkis idee suurepärasest dokumentaalromaanist, reisis Holocombi koos sõbra Harper Leega, maailma vallutanud romaani „Tappa laulurästas“ autoriga. Nende kohale jõudes polnud kurjategijad veel tabatud – mõrvarid Richard Hickock ja Perry Smith tabati kuus nädalat pärast tapatööd – kuid Capote alustas materjali kogumist. Ta sai järgmise paari aasta jooksul tuttavaks kõigi uurimisega seotud isikutega ning enamiku aleviku ja piirkonna elanikega. Jutuajamiste ajal ta märkmeid ei teinud, vaid jättis kõik mällu ja pani intervjueeritavate stsitaadid kirja hiljem. Lee omakorda sisenes kogukonda, sõbrunedes meeste abikaasadega, keda Capote tahtis intervjueerida ning korjas neilt detaile ja fakte.

Märkmeid kogunes tuhandeid lehekülgi ning Capote töötas raamatu kallal kuus aastat – seks ajaks olid süüdi mõistetud Hickock ja Smith leidnud oma lõpu poomise läbi.

„Külmavereliselt“ sai kiitust kõneka teksti, sügavate detailide ja kolmekordse narratiivi eest, mis kirjeldab mõrvarite, ohvrite ja teiste maakogukonna liikmete elu traagiliste sündmste eel, ajal ja järel. Erilist tähelepanu pööras autor mõrvarite psühholoogiale ja nende taustale ja keerulistele omavahelistele suhetele.

Kirjandusloolased nimetasid, ja teevad seda ka praegu, „Külmavereliselt“ üheks tähtsamaks teoseks maailmakirjanduses, ent Capote oli lõppkokkuvõttes pettunud, sest Pulitzeri preemia võitmata – selle pälvis dokumentaalromaanide kategoorias Edwin Van Teale’i USA aastaaegade kirjeldustest koosneva tetraloogia viimane teos „Wandering Through Winter“.



Loe hiljem
Jaga
Kommentaarid