RAAMATUBLOGI: Rännak krimikirjanduse kuldaja algusse, mõistagi koos Agatha Christiega
(1)Agatha Christie, „Südasuvised saladused. Kaksteist lugu“, Varrak, 216 lk.
Nagu vastne kosmoseteleskoop aitab inimkonnal näha universumi minevikku, nii viivad Agatha Christie lühijutud, mida kirjastus Varrak meeldiva järjekindlusega viimastel aastatel välja annab, Eesti lugeja krimikirjanduse algusaegadesse.
Krimileedi Christie on mõistagi tuntud eelkõige tänu romaanidele ning miss Marple’ile ja Hercule Poirot’le, aga samas on ta kirjutanud hulga lühilugusid, kus figureerivad nii tema tuntud tegelased, kuid on ka neid detektiive ja probleemide lahendajaid, kes pole paksematesse raamatutesse sattunud. Öelgu kirjandusteadlased, palju Christie on lühemaid jutte kirja pannud, sest arvud üsna sassis. Näiteks USA-s ilmunud 14 kogumikus on kokku 152 lühilugu, aga osa neist korduvad. Suurbritannias on seevastu ilmunud 166 lühilugu aga samas on stoorisid, mis pole Euroopas ilmunud, seega mine võta kinni.
„Südasuvised saladused“ on Christie lühijuttude kogumik, aga Wikipedia andmetel mitte ametlik, vaid siit nurgast ja sealt nurgast kokku korjatud lood ning suvelugemiseks kokku pandud. Samas pole vahet, kas ametlik või mitte, igatahes täiendab raamat Christie eestikeelset loomingut.
Nagu alguses sai öeldud, heidab „Südasuvised saladused“ krimikirjanduse ehk Christie loomingu minevikku. Raamatu varajasemad lood on pärit aastast 1923 ehk siis selleks ajaks olid olemas nii Poirot kui Tommy ja Tuppence, kuid mitte veel miss Marple’it, kes siiski on samuti esindatud tänu Christie hilisemale loomingule. Küll aga on kohal lühilugude staar Harley Quinn, kes ilmub paigale siis, kui vaja armastajaid kokku viia.
Ligi sajand tagasi oli meedial oluliselt suurem koht ühiskonnas ning kirjanikud teenisid kena kopika või Christie puhul naelu sterlingeid, avaldades oma loomingut ajakirjades või lehesabades. No kuidas saab krimkafänn jätta ostmata väljaande, kuid selles on uus Christie lühilugu. Kogumikus „Südasuvised saladused“ on jutud, mis ilmusid ajakirjades The Royal Magazine, The Story-Teller, The Sketch, The Grand Magazine ja Sovereign.
Lihtsad lood, armastust palju... Eks Christiegi sai aru, et krimade lugejad on suuresti naised. Toonase aja stiil, kus õrnem sugu kuulus mehele, kuid võitles vabaduse eest... Ehk siis ehe krimikirjanduse ajalugu.
Erilist tähelepanu võiks pöörata jutule „Unenägude maja“ ehk inglise keeles „The House of Dreams“, mis tegelikult on loo „The House of Beauty“ kohandus. Tegu oli esimese novelliga, mille pani haigusest paranev Christie kirja 18-aastaselt, teda lummaval teemal „hullus ja unistused“. Kirjandusteadlased peavad Christie esimest suleproovi kobavaks, kuid mõjuvaks.
