Ma oleksin nagu kaht erinevat elu elanud. Üks jäi väga ammusesse aega. Mäletan, et tahtmine kirjutada tekkis mul 15-aastasena. Siis hakkasin luuletamisega pihta ja liikusin kiiresti novellideni. Jõudsin ka siin-seal midagi avaldada ja unistasin, et minust saabki kirjanik, kuid äkki tekkis tõrge, kahtlus oma võimetes ja ma ei kirjutanud 15 aastat mitte ridagi! Ise uskusin, et ma ei suuda selles valdkonnas läbi lüüa. Pärast 40. eluaastat aga hakkas sees miski närima ja kirjutasin rohkem enda lõbuks kaks näidendit, millest ühe saatsin näidendivõistlusele, kus see auhinnalise koha sai. Ja minu üllatuseks jõudsid mõlemad tükid peaaegu korraga lavale! Kohe tuli pakkumine hakata telesarja kirjutama ja edasi filme ning nii ma nüüd olengi selle ameti peal üle 20 aasta!

Mihkel Ulman on loonud stsenaariume nii telesarjadele kui ka mängufilmidele ning kirjutanud kümmekond näidendit.

Kirjutad nii seriaale, mängufilme, teatritükke kui ka raamatuid. Milline protsess pakub kõige suuremat rahuldust?

Minule endale meeldiks kirjutada kõige rohkem lasteraamatuid, aga kahjuks ei ela sellest ära. Seega on minu meelistegevus telesarja kirjutamine, sest mängufilmi kirjutamisprotsessi vaevalt, et keegi üldse naudib – liiga palju tuleb muuta, ümber kirjutada ja kuna mängus on suured rahad, siis loominguline vabadus on siin väga väike.

Töötan alati hommikuti, kuna olen hommikuinimene. Mul on kindel tähtede arv, mille pean valmis saama ja see võib tunduda väga ebaloomingulisena, aga nii suure mahu korral on see paratamatu.

Töötan alati hommikuti, kuna olen hommikuinimene. Mul on kindel tähtede arv, mille pean valmis saama, ütleb Mihkel Ulman.

Eesti telemaastikul valmivad sarjad tihti rutates ja üsna kaootiliselt. Kuidas selline kiire tempo stsenaristi loomele mõjub?

Kindlasti mõjub, aga vaadates eelarvet, siis ei jää ka muud üle. Meie rahvaarv on liiga väike, et ühe projekti tarbeks mitut stsenarist palgata. Kahtlemata mõjutab see töö kvaliteeti, kuna kõik peavad meeletu kiirusega töötama. Vahel vaatan kadedusega suurte riikide ja tohutute eelarvetega tehtud filme, aga seal on ka stsenaristide elu loomevabaduse mõttes palju rangem. Nii et meie siin saame nautida kirjutamist ilma tsensuurikäärideta ja see muudab meie töö veidi talutavamaks.

Milline loodud teleprojektidest on kõige südamelähedasemaks saanud?

Raske öelda, aga kindlasti on üks parimaid minu arvates „Ohtlik lend“. Olin siis stsenaristina veel üsna noor ja tahtmist täis, dialoogide ja karakterite mõttes kukkus kõik suurepäraselt välja. Ehkki mina küll algul ei uskunud, et Eestis võiks üldse teha krimisarja, aga tänu Ain Prosa julgusele ja töökusele ning Raivo Suviste meelekindlusele sai see tehtud.

"Kättemaksukontor" (rahvasuus Kätekas) on eetris olnud 2009. aastast ja tänaseni popp.

Ka „Tuulepealne maa“ on minu meelest toredasti välja kukkunud, kuid see andis ka selle õppetunni, et kui tahad teha ajastusarja, siis pead eelarve vähemalt kolmekordseks paisutama. Ja minu jaoks oli seda sarja kirjutades üks ebameeldiv kogemus veel: nimelt kiirustamine. Pidin vähem kui kahe kuuga välja mõtlema tohutu hulga fiktiivsete tegelaste elu, mis algab Eesti riigi loomisega ja kestab okupatsioonivägede tulemiseni. Õnneks oli mulle suureks abiks ja toeks Lauri Vahtre, kes seda aega ja eluolu peensusteni tunneb.

"Tuulepealse maa" võtted. Esiplaanil Märt Avandi

Ja muidugi on mulle väga südamelähedane „Kättemaksukontor“, mis on eetris tänaseni ja mida alustasime 2009. aastal nelja prooviosaga. Kuid väga raske on pidada emotsionaalset sidet sarjaga, mida oled nii kaua kirjutanud. Tegelikult meeldivad mulle kõik sarjad, mida olen kirjutanud.

"Ohtlik lend" ilmus ka raamatuna.

Praegu toimuvad koguperesarja ,,Musta kivi saladus’’ võtted, millele kirjutasid ka algidee. Kust pärineb seriaali lähtelugu?

Eks ta üks järjekordne seiklusliku lastesarja idee oli. Vahepeal sündis neid mu peas päris palju ja esialgu vist saigi lugu enda jaoks kirjutatud, n-ö sahtlisse, aga vist umbes aasta tagasi hakkas produtsent rääkima, et mingi produktsioonifirma tundvat huvi ja siis sain ülesande kirjutada korraliku esildise, mille ma ka valmis tegin. Edasi lisandusid Birk Rohelend ja Mihkel Seeder, kes hakkasid lugu lahti kirjutama ning lisasid sinna fantaasiat, põnevust ja vürtsi. Kokkuvõttes olen stsenaariumiga väga rahul ja loodan, et vaataja jaoks tuleb sari väga põnev ja kaasakiskuv.

Koguperesarjas "Musta kivi saladus" asub neljaliikmeline noortekamp lahendama jäljetult kadunud Mirjami juhtumit.

Kuidas kirjeldaksid enda nägemust seriaalist ,,Musta kivi saladus''?

Žanrilt on tegemist põneviku, õuduka ja ulmekaga. Mõned aastad tagasi läks kaduma astrofüüsikust professori tütretütar Mirjam, keda hakkab taga otsima üks 4-liikmeline lastekamp. Nad satuvad seiklustesse, ohtlikesse olukordadesse ja mängu tulevad kõik ulmepõnevikule omased elemendid nagu ajamasin, rännak teistesse dimensioonidesse ja kohtumine tulnukatega. Ma arvan, et varem pole meil midagi taolist tehtud.


Kogupere põnevussari ,,Musta kivi saladus’’ jõuab esimese hooajaga vaatajateni juba käesoleval sügisel Elisa Huubis. Sarjas astuvad üles Hendrik Toompere, Piret Krumm, Tõnu Oja, Mart Müürisepp jpt. Seriaali produtsent on Raivo Suviste.