Andres Sutt: digiriigi kõrvale on sündimas teinegi Eesti edulugu. Miks me seda ei näe ega tunnusta? (61)
Vajame parimaid tehnoloogiaid, rohkem noori inseneeriasse ja ettevõtete koostööd teadusasutustega.
Vajame parimaid tehnoloogiaid, rohkem noori inseneeriasse ja ettevõtete koostööd teadusasutustega.
Senine lähenemine ei tähenda, et Eesti ajakirjandus on sõja kajastamisel kallutatud ja ühekülgne.
Hetkel on eestlaste üheks suurimaks probleemiks inimeste vähene haritus ja kitsas silmaring, millest tulenevalt on osa inimesi uskumatult vastuvõtlikud "väekeskuse direktorite" poolt üllitatud konspiratsiooniteooriatele.
Täna ringi vaadates tunduvad homsed väljavaated üpris trööstitud. Rahvusvahelistele kokkulepetele vaatamata valmistavad süvenev kliimahädaolukord ja eluslooduse hoogne hävitamistempo sügavat muret.
Energeetikapööre on paljudel riikidel plaanis, kuid enamus lahendusvariante pole eriti innovatiivsed.
Planeet on hukas, sorteerimine juba eos vale ja suhtlus olematu – kas nõiaringist saab sündida ringmajandus?
Talisuplushooaeg on alles alguses, seega jõuad veel. Kolm-neli korda nädalas jooksma või vähemalt kiirkõnnile jõuad ka!
Ärritusin hiljuti tõsiselt hambaarstide peale.
Eesti maapiirkondi ootavad ees head ajad - seda näitavad rohepöördega kaasas käivad trendid. Tulevikus paraneb põllumajanduse konkurentsivõime, kasvab siseturismi populaarsus, inimesed kolivad parema elukeskkonna tõttu linnast maale. Kõik, kellele sellised arengud meeldiksid, peaksid toetama käimas ...
COVID-19 pole lühiajaline probleem, see on pikk paratamatus - antud olukorda ei saagi otseselt lahendada, aga sellega on võimalik uuel “mitte-normaalsel” moel ja üheskoos edukalt elama õppida.
„Kuidas ma saan öelda, milline on meie tulevik 20 aasta pärast, kui ma ei tea sedagi, milline on meie minevik aasta pärast?“ - Mihail Zadornov
Mõnedel rahvastel on ütlus – tulevik on selja taga. Ning minevik siis vastavalt ees.
Oluline on, et meie ettevõtted näeks, et nendel noortel pole midagi häda – mis sest, et nad ei loe tõsiseid raamatuid ega tea, kes on Newton, aga neil on jõudu ja tahet tööd teha.
Oli kord aasta 2020, mis oli nagu aastad ju ikka, jagunenud kuudeks. Alguses oli karge jaanuar, siis lumine veebruar ja seejärel (kolmandik) kevadisest märtsist… ja kõik. Aga kuhu jäid ülejäänud 9 kuud?
Eestis paremäärmuslusest ja radikalismist rääkides jõuavad jutud tavaliselt lohutava järelduseni – noored on meil muidugi vabameelsed ja tolerantsed, noorem generatsioon ei lähe kaasa sellega, mida paremradikaalid kultiveerivad.
Sajandi esimese poole suurimaks küsimuseks ei kujune viirused, kliima ega tehisintellekt, vaid demokraatia kriis.
Loobuge stereotüüpidest, need on nagu kivistised te ajus.
Me peame muutma haridussüsteemi! See vajab tõhustamist!
Internetihiiud on kui uue ajastu "valuutaärikad" ja "pangaröövlid".
Kas siis on parem põgeneda fantaasiate maailma? Esoteerika ja otsene nõiduski on tänapäeval üsna populaarsed.
Gretad peavad leidma viisi põrgata kriitilise massiga.
Facebook, Google, Huawei ja muud sõbrad on küll toredad abilised, aga küsivad ka kolm tilka verd.
Koolist langetakse välja eri põhjustel: probleemid kodus, tervisega, sõprade halb eeskuju jne. Aga ka seetõttu, et paraku jääb kool igal aastal osale õpilastele liiga keeruliseks.
Planeet Maa elab meid üle. Meie ise järgneme aga väljasurnud liigina jääkarudele ja merekilpkonnadele.
Me ei suuda näha seda, mis juhtub homme, kuigi takkajärgi selgub, et kõik oli ennustatav.
Pole imestada, et me tunneme õhtuti, et pea tossab. Aju põleb ju ereda leegiga.
Mul on rõõm teatada, et Eesti Päevalehe suur arvamuslugude konkurss „Mis saab homme?” tuleb taas. Tänasest detsembri alguseni saad Sinagi püüda 1000-eurost peapreemiat ja teisi auhindu.
Lugu on diskvalifiteeritud konkursitingimuste olulise rikkumise tõttu.
Riigis on palju valdkondi, mida käsitleme solidaarsuse põhimõttest lähtudes - nt maanteede ehitus ja kasutus, elektri ülekande tasud, meditsiiniteenused, sotsiaalabi, tasuta kohalik transport, praamide ja rongi dotatsioonid, haridus, militaar, riigikaitse, … jm.