RAAMATUBLOGI: Erakordne romaan inimestest, kes väärivad palju enamat sellest, mida elul on neile anda

Chris Whitaker, „Me algame lõpust“, tõlkinud Triin Sinisaar, Rahva Raamat, 464 lk.

On raamatud, mis lummavad, kest avardavad lugeja mõtte- ja tundemaailma. Nagu Chris Whitakeri „Me algame lõpust“. Kui omaks veidigi eestivabariiklikku võimu lisaks selle kohustusliku kirjanduse hulka, ja kui jumalikku võimu, paneks noored raamatut ka lugema. Ehk näeksid nad elu veidi lahtisema pilguga ja aduksid, et nutitelefoni aku tühjenemine või kunstküüne murdumine pole maailma suurim probleem. Ent ka suurtest muredest on võimalik üle olla, kui toetud õigetele väärtustele, armastusele ja headele inimestele.

„Me algame lõpust“ võitis 2021. aastas Suurbritannias parima ingliskeelse krimka auhinna Kuldse Pistoda, kuid teos ületab krimikirjanduse piirid, sest kriminaalsus on ses loos oluline, kuid teisejärguline. Samavõrd võiks öelda, et „Tappa laulurästas“, on samuti krimka ning just see Harper Lee kultusromaan tuli esimesena silme ette, kui kolmandik raamatust „Me algame lõpust“ oli loetud. Need raamatud pole ühest küljest võrreldavad, aga teisalt ka on, sest Atticust leidub nii siin kui seal.

On raske paremini raamatu kohta öelda, kui seda teeb tutvustav tekst tagakaanel: „Chris Whitaker on kirjutanud erakordse romaani inimestest, kes väärivad palju enamat sellest, mida elul on neile anda. See lugu on mõnikord südantlõhestav, aeg-ajalt naljakas, kuid läbinisti lootusrikkas. Eelkõige aga on see jutustus inimese hinge sitkusest ja sellest, kuidas lõppude lõpuks jääb võitjaks armastus kõigis selle vormides.“

See on Duchess Day Radley lugu, kes on 13 aastat vana ja kuulutanud end Ameerika alguaegade rahvakangelaste järgi lindpriiks. Ta on kõike muud kui laps. Ta on suur õde kuuesele Robinile, hooldaja alkohoolikust emale Starile ja kaitseingel neile mõlemale ja ka iseendale. „Tema elu polnud muud, kui kurnatus, kohustused ja tagajärjed.“

Ja siis saabub päev, kui niigi hull elu muutub veelgi hullemaks – vanglast vabaneb Vincent King, kõigi hädade põhjus, sest ajas 30 aastat tagasi alla pisikese Sissy, keda Star pidi valvama ja kes alustas sellest hetkest teekonda allakäigutrepil. Vincenti naasmine väikelinna käivitab traagilise lõpuga sündmusteahela – Star mõrvatakse ning Duchessist ja Robinist, kes oli seni räsitud hingega lapsed, saavad purustatud hingega lapsed ning, kaotanud kodu, pere ja kõik, alustavad sunnitud rännakut tundmatusse.

Kohalik politseinik Walk, nii Vincentti, kui ka Duchessi ja Robini sõber, alustab uurimist, jõudmaks püha tõe juurde. Kõik aimavad, isegi teavad, kes on mõrvar, aga seda tõestada...

Ent veelkord – see pole krimiromaan, vaid Duchessi lugu. Lugu raevu täis võitlevast tüdrukust, kelle kivine ja karune olemus peidab endas sooja südant, sügavat armastust ja hellust.

Ja lõpetuseks veel teksti raamatu kaanelt: „Me algame lõpust“ näitab, kuidas kättemaks ja õiglus võivad sageli olla väga erinevad. Ja mõnikord võib õige käitumine olla vale. See on lugu heast ja kurjast ning sellest, kuidas elu elatakse kusagil nende kahe vahepeal.