Palverännakluid St Denis’sse, et uurida Brunoga seotud paiku krimkafännid ei saa, sest linnakest reaalsuses ei eksisteeri, küll aga Dordogne’i departemang, kuhu tahuks põigata kasvõi foie gras’d maitsma, mis olevat pikantne nagu vin de noix ehk pähkliviin, mida sealkandis rüübatakse ning tummine nagu kohalikud trühvlid.

Paraku ei saa rohelised euronoored aru, et foie gras on prantslastele vähemalt sama tähtis kui narvalastele tank ja nad on valmis legendaarset hanemaksapasteeti kaitsma viimse vereni. Mõistagi on kohalikud šokis, kui keegi lõhub hane ja pardifarmi aia ning lubab sadadel lindudel minema jalutada. Õnneks ei viitsi vabadusse pääsenud liikuda kaugemale kui lähedalasuv tiik ning tatsavad söögikutse peale tagasi.

Kummalisel kombel ei jaga ka piirkonda äsjasaabunud nooruke ringkonnakohtunik asja ning asub roheliste poolele. Algab ülestõus, kus oma väärtushinnanguid demonstreerivad nii kommunistid kui kohalikud rohemeelsed, kusjuures nad kaitsevad mõistagi foie gras’d.

„Autoraadiost kuulis ta Monsouris’ – linnavolikogu ainsa kommunistist saadiku – tuttavat häält. Mees kaitses foie gras’d kui luksust, mida Prantsuse tööinimene oli saanud endale alati lubada, ja mõistis hukka välismaalasi ja linnavurledest loomaõiguste fanaatikuid, et need julgevad kahtluse alla seada seada Prantsusmaa toidukultuuri. Bruno vahetas kanalit ja kuulis oma linnapead üldjoontes sama ütlemas, ainult et tema mõistis hukka „kallutatud noorukese ringkonnakohtuniku, kelle diplomil pole tintki ära kuivanud, aga tuleb meid sõimama barbariteks, kui valmistame Prantsusmaa armastatuimat delikatessi“. Kolmandas kanalis selgitas Alphonse roheliste parteist, miks toetab tema erakond „Perigordi täisväärtuslikku orgaanilist foie gras’d“.

Nagu ultrarohelistest veel vähe oleks, hakkavad kõrgemalseisvad organid uurima, miks tapab talumees oma tarbeks parte, kuigi Euroopa Liidu direktiivid seda keelavad. No tule taevas appi...

Ja kõige selle jamaga peab Bruno tegelema, ent kogukonna kokkuhoidjana saab ta suurepäraselt hakkama. Tõsi, tal on lahendada ka tõsisem kuritöö, kui arheoloogilistel väljakaevamistel leitakse iidsete skelettide – need tekitavad sentsatsiooni – kõrval märksa värskem surnukeha. Ent sellestki on vähe: linnakesse on saabumas kõrged valitsusametnikud, kelle terroristid sihikule võtavad. Seega tööst Brunol puudust pole.

Aga muidu on Bruno elu ilus, ta elab rõõmsat armuelu, joob veini, juhendab kohalikku ragbitiimi ja valmistab sõpradele suurepäraseid roogasid ja saab sünnipäevakingiks hobuse. Ehk siis igati lõõgastav lugemine, kuigi pisut kisub ka pisara välja.

Lisaväärtuseks üks retsept kah – sealihakonserv pardirasvas ehk enchaud de porc – äkki soovib keegi katsetada.

Ingridiendid...

500 g seaprae liha

400 g pardirasva

2 küüslauguküünt

2 loorberilehte

1 oksake tüümiani

Soola ja pipart

1. Hõõru sealiha jämeda soolaga, puista peale pipart ja tüümianioks ning pane ööpäevaks külmkappi.

2. Vala pardirasv patta ja laske tasasel tulel õrnalt sulada. Vahepeal haki küüslauk ja lisa see koos lihaga patta, kui pardirasv on täiesti vedel ning lase tasasel tulel kaane all küpseda kaks ja pool tundi. Pärast valmimist võta lihatükid välja ja filtreeri rasv.

3. Aseta liha purki, lisa loorberilehed ja vala keedumahladega üle nii, et purk oleks täidetud.

4. Enne söömist hoia liha nädal külmkapis. Serveerimiseks võta purgist liha ja lõika õhukesteks viiludeks. Kui soovid seda soojendada, soojenda eraldi anumas ka keedumahl, millega saab roa üle valada. Külmalt serveeri koos salatiga, soojalt kartulite ja salatiga.





Loe hiljem
Jaga
Kommentaarid