RAAMATUBLOGI: Komissar Maigret’l on probleem, sarimõrvar tegutseb...

Georges Simenon, „Maigret seab lõksu“, tõlkinud Pille Kruus, Pegasus, 156 lk.

Komissar Maigret’l on probleem, Pariisis, Montmatre’i kvartalis tegutseb sarimõrvar, kes saadab teise ilma naisterahvaid, lühikesi ja trullakaid, pussiga, lõikudes ohvri rõivad lõhki. Mõistagi käib see nii politsei kui Maigret’ au pihta, et mõrtsukas jätkab tööd – tapetud on juba viis naist. Pole mustrit ega kahtlusaluseid. Pole midagi. On ainult Maigret’ oskus tunda inimesi ja nende loomusega mängida.

Viimaks ometi. Hetkel, mil meedia on politseimajas, tuuakse Maigret’ kabinetti kahe politseiniku saatel härrasmees, kes varjab kaabuga oma nägu. Fotograaf saab pildi ja ajakirjanikud lähevad ärevusse – kas tõesti... Asi on äärmiselt kahtlane, sest ülekuulamine venib sedavõrd, et Maigret tellib endale suisa õlut... Ajalehed ei saa kõige selle peale vakka olla – sarimõrvar on tabatud. Ilmselt.

Maigret on tõesti hädas, kuid lõks, mille ta üles seab, langeb kinni. Ainult et siis teeb Maigret vea, mis jääb teda painama igavesti. Jah, ta tabab mõrvari, kuidas siis muidu, aga jätab oma inimtundmises ja psühholoogilises malemängud tähelepanuta ühe pisiasja, mistõttu sureb veel üks neidis.

Taaskord särav romaan suurmeister Simenonilt. „Maigret seab lõksu“ pälvis millegipärast liikuva pildi tootjate tähelepanu sest lugu on ekraanile jõudnud viiel korral, viimati Suurbritannia telesarjas, kus Maigret’d mängib Rowan Atkinson. Eks öelgu televaatajad, kuid kõrvalseisjana, kes pildikasti väga ei piilu, tundub mister Bean ilmselt maailma kuulsaima politseikomissari rollis kuidagi naeruväärne.

Simenoni raamatute puhul on huvitav jälgida ridu teksti lõpus. Seekord on seal kirjas: La Gautoniere, Mougins’i kommuun (Alpes-Maritimes departemang), 12. juuli 1955. Ehk siis raamat valmis päevaga, 12. juulil 1955.